Also starring

Verrückt!

2011-12-09T23:13:00.000+02:00

"Augustikuu" Draamateatris

2011-11-26T19:12:00.013+02:00

"Ühel suvelõpul toob suure perekonna eri põlvkonnad kokku teade, et isa on salapärastel põhjustel teadmata kadunud..." - Nii algab tutvustav sissejuhatus "Augustikuu" lavastusele Draamateatris (lav P. Pedajas). Näidend võitis 2008 Pulitzeri preemia (autor Tracy Letts) .

Tegu on üsna levinud võttega - tuua inimesed/sugulased kokku mingi erakorralise, enamasti traagilise ja kõiki kuidagi puudutava sündmuse ajendil ja ühtlasi näidata, millised isekad tõprad nad on olnud, kui p....es nad oma eludega on vms. Sellise skeemi puhul kehtivad kindlad klišeed. Näiteks. Kontrastiks tõbrastele on kokkutulnute seas näpuga ka täiesti häid tegelaskujusid või siis neid, kes nii väga suured tõprad ei olegi.

On ka selline eeldus, et põhimõtteliselt peaks sugulaste taaskohtumine, kokkutulek mõjutama kõiki tegelasi – mõni jõuab justkui mingi lahenduseni, mõnele saab selgeks mingi paratamatus; mõnele on paljastunud mingi lootusetus või, vastupidi, mingi tema ainus lootus...

Eelduseks (või ideaalseks variandiks) on, et pärast kokkusaamise ajal aset leidnud sündmusi, st eelkõige siis jagelemisi ja tülitsemisi oma lähedastega, ei olda enam endised (nii nagu ka teatrikülastajad ei tohiks pärast etendust olla endised – kunst on neid muutnud, sisemiselt avardanud, psühholoogiliselt harinud, hingeliselt puhastanud vms).

Sellise skeemi/struktuuri puhul on konventsiooniks seegi, et vältida tuleb mustvalget suhtumist/esitust - kõik ei ole nii lihtne kui paistab, kui keegi on käitunud tõprana (isekalt, julmalt, hoolimatult), on see tulenenud mingist tungivast põhjusest, rasketest oludest, mingist inimlikult mõistetavast nõrkusest jne (tegelaskujude inimlikkuse mõistmine näitab ka meie kui teatrivaatajate sisemist kvaliteeti, "sügavust", empaatiavõimet jne – või naiviteeti).

Antud tüki puhul vääriks tähelepanu suguvõsa kokkutuleku põhjus – isa mõistatuslik kadumine, täpsemalt, tema vabatahtlik lahkumine elust. Isa näeme laval u esimesed 15 minutit ja see on kõik – vahetevahel tuleb ta küll jutuks, teda aeg-ajalt meenutatakse (saame näiteks teada, et kunagi sai isa luulekogu kõrge tunnustuse, kuid pärast seda ta 30 aastat lihtsalt jõi ja ei avaldanud midagi), aga enamasti on kõigil muustki mõelda, muidki muresid.

Põhiosa lavalisest tegevusest toimub küll vahetult enne ja pärast isa matuseid, kuid isa mõjub "tühja" kohana: me ei taju tema kohaolu, st ta ei ole hakanud või jäänud kedagi kummitama (taoliste skeemide puhul on põhimõtteliselt olemas ka isa kui kummituse variant – näiteks variant isast kui tõrjutud traumast, mis naaseb ja millest lahti ei saa).

Lõpus on laval küll isa väike leinalindiga foto, aga, ei, selles lavastuses ei ole mitte kellelgi isaga mingeid klaarimata arveid (ema näib temast lugu pidavat ainult kui suurest kannatajast, sama s.... sööma pidanud inimesest).

Võiks öelda, et see, mida Paul Verhaeghe on nimetanud isa funktsiooni kokkuvarisemiseks (the collapse of the function of the father) – ja mis eriti 20. sajandil on olnud nii või teisiti paljude näidendite, kunstiteoste, filmide jm generatiivseks momendiks – on antud tükis ja lavastuses täielikult aktualiseerimata.

See tükk peegeldab muutunud aega – aega, mil isa surm ja see, mida see sündmus sümboliseerida võiks (paternaalse/sümboolse autoriteedi kokkuvarisemist) on business as usual, ei midagi erilist. Asjade neutraalne taust.

Seega siis omamoodi post-katastroofilist aega, aega, mil isa (autoriteedi) sümboolse funktsiooni allakäiku ei osata enam isegi mitte tajuda (või mõtestada) kui allakäiku, rääkimata katastroofist.

Nihkumisest katastroofilt post-katastroofile – tolle nihke ulatusest – saame aimu näiteks siis, kui võrdleme kaht äärmust, Kafka "Kirja isale" (kõik keerleb neurootiliselt ümber isa, paternaalse autoriteedi) B. E. Ellise "Ameerika psühhopaadiga" (psühhootiline vaakum, isa puudumine).

Intellektuaalne, kuid nõrk alkohoolikust isa, kes sümboolselt oli juba nagunii "surnud". Ja võimukas, külm, hull ema, kes oma tütred alla on neelanud. Seegi on omamoodi skeem, klišee. Aga on omamoodi huvitav, kui hästi klapivad just Ameerikast pärit autorite skeemid psühhoanalüütiliste põhiskeemidega (isad on isana tegelikult peaaegu alati läbikukkunud, nii või teisiti).

Tantsi, tantsi, keeruta, keeruta...

2011-11-22T14:46:00.003+02:00

Viimast Sirpi lehitsedes jõudsin üllatava pealkirjani: "Vaba Eesti kultuur vabas Euroopas" – ja, eihh, see ei olnudki taastrükk külma sõja aegadest ega ka mitte mõne vabadusvõitleja memuaristlik tagasivaade, see oli hiljuti kultuurifoorumil Haapsalus peetud hr presidendi sõnavõtt!

Üks vaimupärleid: "Pigem näen kultuuri just demokraatliku vabariigi suurima väljendusena. Ja seda just siis, kui see looming, mida nimetame kultuuriks kõige kitsamas tähenduses, muutub kultuuriks kõige laiemas tähenduses. Ehk siis selleks, mis on meile niisama omane kui Mulgi kuub ja hapukapsad. Sest see teeb meid kõiki tugevamaks ja vastupidavamaks, ka rõõmsamaks."

Jõudsin mõtlema hakata, et mida see vaba Eesti kultuuri suurim väljendus küll tähendada võiks – kas näiteks laulupidusid, ja ennäe, edasi lugesingi, et: "Mu meelest on selles meile midagi täiesti igiomast, et enne kõike muud tulevad tants ja laul."

Laul teeb ikka rinna rõõmsaks, lugupeetud kultuuriinimesed vabas Eestis!

Inimese saladus 2

2011-11-20T12:07:00.005+02:00

Väljendi "inimene on saladus" on teinud kuulsaks Dostojevski ja see on põhimõtteliselt inimlikkuse saladus, mis teda kummitas. Ka Freudi huvitas inimlikkuse saladus samas mõttes. Hästi valgustav on selle koha pealt Freudi kirjutis, kus ta võtab vaatluse alla Shakespeare'i "Macbeth'i" - see, mis Freudi selle näidendi puhul pead murdma paneb (fastsineerib, kummitab), ei ole mitte leedi Macbeth'i mõrvarlikkus (vere- ja võimujanu bla-bla-blaa), vaid, vastupidi, see, miks leedi Macbeth murdub, miks ta hulluks läheb.

Ehk siis - huvitav (ja saladuslik) ei ole mitte inimeste tõpralikkus (see on vääga booring), vaid inimeste inimlikkus, see visa tuluke neis, mis neist ikkagi inimese teeb.

Inimese saladus

2011-11-20T11:47:00.003+02:00

Mulle on hakanud see "inimene on saladus" viimasel ajal kuidagi vastu, kui ma sellele mõtlema olen hakanud (lugedes üle pika aja üle Dostojevskit, Sarneti filmigi mõjul). Selles inimese äraspidises upitamises on midagi kahtlast ja ma väljendaksin seda nii, et see väljend ("inimene on saladus") funktsioneerib fetishina. Seda "saladust" kuulutades võib olla millegi (näiteks mingi hüpoteetilise lihtsameelse lugemishoiaku vms) suhtes kriitiline, ebamugavust tekitada, kuid samas võimaldab see ühtlasi ka mugavat taandumist, mõtlemise tühistamist: inimene on ju saladus, ära ürita siin midagi paika panna, psühhologiseerida, ära ole naiivne - inimene on saladus...vms.

Mulle tundub, et inimene ikkagi ei ole nii suur saladus (on lihtsalt mugav, väljavabandav nii mõelda). Ja mul on tunne, et ka Dostojevski jaoks (kui teda tähelepanelikult lugeda) ei olnud inimene eriline saladus, vähemalt ei olnud inimene talle saladus lihtsameelsel, mugaval viisil. See, et inimesed (tegelased) on teatud mõttes vastuolulised (siirad ja valelikud, suuremeelsed ja väiklased vms) on küll ehmatav, uskumatu, kuid mitte mõistetamatu mingi suure saladuse mõttes.

Saladus - see on katse uskuda inimesse, mitte ainult katse, vaid ongi USK.

Saladus ei ole Dostojevski jaoks mitte niivõrd inimene, vaid inimlikkus - ehk siis see, et nad ikkagi ei ole sellised tõprad nagu nad võiksid olla.

(Kirjtasin need read algselt spontaanselt repliigiks Kunnuse postitusele).

Püha lugeja

2011-11-17T17:46:00.005+02:00

Võrreldes teleka vaatamisega on lugemine säilitanud siiani teatava privilegeeritud staatuse, mingi pühaduse. Ebahumaanse, isegi ebakristlikuna tundub kahtluse alla seada inimest, kes loeb midagi (kasvõi naistekat), sest võrreldes seepide vaatamisega ei ole lugemine mitte ainult mingit kõrgemat sorti (st kognitiivselt nõudlikum), vaid ka kuidagi lunastav tegevus: raamatuid loeksid justkui eeskätt edutud, ebaõnnestujad, maises elus pettunud, kannatajad või traumeeritud isikud. Lugupeetud kirjandusprofessori mõistvate ja veidike ka nagu patroneerivate sõnade kohaselt aitavad ajaviitekirjanike teosed "inimestel oma elu ebaõnnestumisi kompenseerida ja mõjuvad teraapiliselt, mistõttu on vajalik ka võimalus neid raamatukogust laenutada".

On märkmisväärne, et küsimuse peale, mis eristab nn sopakirjandust nn väärtkirjandusest, laiutas kirjandusprofessor käsi, kuid ma olen kindel, et seebi eristamisel väärtfilmist ta/me sellist nõutust (või pieteeditunnet) ei ilmutaks.

Igasse lugejasse suhtume me ikka veel hardusega nagu palvetajasse, nagu isikusse, kes on teel sisemise täiustumise (tervenemise, puhastumise) poole…

Lambakasvatusest

2011-11-15T12:19:00.003+02:00

See, mida me vahel öösel ärgates tunneme, võib tuleneda sellest, et oleme lülitunud Universumi Ühendvälja. Eelaimusel KATASTROOFIST, mis mind täna öösel läbistas, oli kindlasti ka oma vahetu põhjus – see päeval loetud erakordselt "mööda" artikkel.

Katastroofi ettekuulutavateks sümptomiteks ei ole mitte niivõrd breivikud (üksikute huntide koletud teod), vaid lambaliku ignorantsuse propageerimine á la Jüri Saar ("Olen jätkuvalt veendunud, et šokeeriv Norra juhtum ei vaja eksponeerimist ja üksikasjadesse süvenemist väljapool spetsialistide ringi, sest laiemal avalikkusel pole õõvastavate üksikasjadega midagi peale hakata" jne).

On vaid õõvastavad üksikasjad ja "...ei mingit tähendust".

Määä!

Nagu kaks tilka vett

2011-11-01T15:39:00.001+02:00

R. Sarneti "Idioot" kui elamus:

2011-10-22T21:40:00.006+03:00

Katariina Unt

Taavi Eelma

Juhan Ulfsak

Revolutsiooniline naisvasaraheitja

2011-10-12T10:40:00.000+03:00

Saamise-Eesti. Eksistentsialistliku eestluse manifest

2011-10-08T01:10:00.006+03:00

Kui eksistents tõepoolest eelneb olemusele, siis ei ole võimalik midagi seletada, viidates eestlase etteantud ja kivistunud loomusele; teisisõnu - determinism ei kehti, eestlane on vaba, eestlane ongi vabadus.

Eksistentsialist arvab, et eestlane on ilma igasuguse toe ja abita mõistetud igal hetkel eestlast leiutama.

Tegelikult on sõnal "eestlus" kaks väga erinevat tähendust. Eestluse all võib mõista teooriat, mis teeb eestlasest eesmärgi ja ülima väärtuse. Eksistentsialist ei võtaks kunagi eestlast lõppeesmärgina, sest too on alati teoksil.

Me ei tohiks ka uskuda sellisesse eestlusse, mida me saaksime kultusobjektiks muuta. Eestluse kultus lõpeb endassesuletud eestlusega, ja tuleb tunnistada, et fashismiga. Sellist eestlust me ei soovi.

Kuid on teinegi eestluse-mõiste, mille põhitähendus on selline: eestlane seisab pidevalt endast väljaspool, tema eksisteerimise viisiks on end väljapoole visandada ja minetada, pealegi saab ta eksisteerida vaid transtsendentsete sihtide poole püüeldes; kuna eestlane ületab ennast ja tunneb objekte vaid seoses selle eneseületamisega, on ta ise oma ületamise südamikuks ja keskpunktiks.

Seda eestlast konstitueerivat seost transtsendentsuse (eneseületuse tähenduses) ja subjektiivsuse vahel (selles mõttes, et eestlane ei ole enesesse suletud) me nimetamegi eksistentsialistlikuks eestluseks.

Eestluseks, kuna sellega tuletame eestlasele meelde, et pole teist seadusandjat peale tema enda ja et oma hüljatuses otsustab ta ise enda eest; kuna näitame, et eestlane ei vii end eestlasena täide mitte enesessepöördumise kaudu, vaid taotledes endast väljaspool asuvat eesmärki - millegi vabastamist või mõnd konkreetset saavutust.

Selgituseks: ülaltoodud tekstilõigud pärinevad J.-P. Sartre'i teosest "Eksistentsialism on humanism" (tlk V. Bohl, Varrak, 2007), tsitaadid niisiis, olen neis sisse viinud vaid paar muutust - asendasin "inimese" "eestlasega", "humanismi" ja "inimsuse" aga "eestlusega".

Postituse ajendiks on ajakirjas Looming käimas olev mõttevahetus Olemasolu-Eestist (Eesti eksistentsiaalsusest, eksistentsialismist kui Eesti kultuurikoodist jms), soovisin Olemasolu-Eestile vastukaaluks seada Saamise-Eesti, olles seejuures võimalikult sartre'ilik (eksistentsialistlikust Eestist rääkijad on siiani lähtunud eeskätt A. Camus' "Sisyphose müüdist": eestlane on nagu Sisyphos ja eesti (kõrg)kultuur ja identiteet on nagu kivid).

2011-10-03T15:19:00.002+03:00

Jääk

2011-09-29T17:09:00.005+03:00

Tänases Eesti Ekspressis kirjutab M. Tõnson etendusest "Three Kingdoms" (Stephens/Nübling/Semper) – huvitav leid on näha Risto Kübara rolli(de)s triksterit. Mõtlesin, mida R. Kübara tegelaskuju etenduses kui tervikus minu jaoks (kõige enam) kehastas ja parim, mis pähe tuleb, on see, et jääki. Mis jääki?

Kehalist jääki pärast hinge lahkumist?

Tarbimisjääki – jääki instrumentaliseeritud ja konsumeeritud inimesest?

Seda jääki, mis vaevatud ainest välja destilleerub (hinge = häält, kaevet)?

Jääki, mis paigutub soovitud rahulduse ja saavutatava rahulduse vahemikku ehk siis püsivat, ikka ja alati naasvat tühikut?

Ingellikku jääki millestki taevalikust/jumalikust?

Jääki igas mõttes…

Jääki, kes ainult jääkidest elatubki!

Tõnsonil ka paralleel Jalaka "Gilgamešiga" – tõesti, mõlemas etenduses on, ühes manifesteeritult, teises kaudsemalt küsimus Kangelasest, tema arhe- ja stereotüüpidest, tema võimalikkustest ja tema Teekonnast – kuhu? – tõeni, nii seal- kui ka siinpoolsuseni, iseenda seespoolsuseni Teises vms.

She She Pop

2011-09-13T18:13:00.006+03:00

Naljas ja naerus on sageli midagi kahtlast, nad ei ole sugugi "süütud" ilmingud, alati ei ole nad ka vabaduse või millegi muu "progressiivse" teenistuses (Umberto Eco on oma "Roosi nimega" võimendanud arusaama naerust kui progressiivsest nähtusest, kuid tema romaani on mõistetud ühekülgselt; eestikeelse väljaande järelsõnas osutab J. Lotman siiski ka naeru ohtlikkusele).

Enamasti, kui mitte alati viitavad nali ja naer mingi probleemi olemasolule (pain is out there) ja enamasti just üleolevalt, probleemi pisendavalt või lausa tühistavalt (see on kitsamalt võttes huumor).

Mingil saatanlikult viisil võivad nali ja naer hakatagi esindama probleemi lahendumist, st millegi häirivalt komplitseeritu "paikapanemist" seesugusel viisil, mis toodab lihtsameelset rahuldust – ses mõttes võivad nali ja naer olla anti-intellektuaalsed: nad katkestavad, lausa tõkestavad mõtlemise, eriti edasimõtlemise (naljade üle ei tohi ju tõsimeeli arutlema hakata, sest siis sa, loll, justkui ei saakski naljast aru). Õnnestunud nali mingil teemal on suurim autoriteet tollel teemal.

Naerdes millegi üle me justkui naeraks välja selle millegi tõsiduse ja tähtsuse, ohtlikkuse ja häirivuse – see võib mõjuda küll teraapiliselt, kuid võib olemuslikult olla siiski regressiivne, st võibki esindada mitte niivõrd vabadust, vaid pigem takerdumist, kinni jäämist mingisse pinnalisse klišeesse, mõtte- või suhtumisstampi.

Iga nali, ka kõige peenem, on katse publikut kosida (Freud); ja nalja peenus või vaimukus on seda hinnatavam, mida enam ta suudab meid aktsepteerima panna lihtlabast matslikku jõudemonstratsiooni (jälle Freud).

Olen sellest muidugi ammu mõelnud (ja kusagil isegi kirjutada jõudnud), siin ja praegu võtsin selle teema üles aga kantuna emotsioonidest, mida pidin läbi elama 8. septembril Põhuteatris She She Pop’i "Testamendi" etendusel. Tundub, et on inimesi, kes lihtsalt peavad igast teatriõhtust välja pigistama oma kinnimakstud annuse debiilselt mõjuvat kõkutamist – ja kuigi ühelt poolt mõjuvad nood kõkutamised vahetult füsioloogiliste, puhtalt spontaansete purtsatustena, tunduvad nad teisalt jälle kuidagi pingutatult demonstratiivsetena, edevalt eneseteadlikena ("Jaa, jaa – ma saan aru küll, et see moodne teater on ikka üks täitsa absurdikas värk, hehhee"). Ma ei tajunud nois lõkerdustes "teist plaani" – teadlikkust sellest, et tegelikult ei kutsuta üht Saksamaa teatritruppi Eestisse ju selleks, et meil siin nalja saaks. Mõtlesin, et kuivõrd oli trupil endal selles "süüd" ja leidsin, et tegelikult oleks tahtnud küll, jah, jõulisemat nüansseerimist (pühaliku, tõsise, sarkastilise või iroonilise jt registrite reljeefsemat markeerimist).

Ehk oli asi ka minu halvas asukohas – põhikõkutajad asusid kohe minu taga, ainult paar kohta paremal: need olid kaks keskealist saksa naist, söandasin paar korda nende poole kõõritada ja mulle jäävad nüüd eluks ajaks meelde nende suured, pimedas süljest säravad hambapaarid (ja pean hakkama endas maha suruma kujutlust, et sakslannadel ongi suured hambad); kuna nad olid sakslannad (või vähemalt nad plähmerdasid erutunult saksa keeles), siis võib-olla olid nad selle etendusega mingis otsesemas ja vahetumas, mingis teadjamas vahekorras; nad teadsid ja demonstreerisid, kuidas selle tükiga tuleks tegelikult suhestuda (igal võimalusel lõkerdades).

On üks asi, mida ma She She Pop’i, aga ka kõigi teiste Põhuteatris nähtud välismaiste teatritruppide etendusi vaadates tajusin kui nende tugevust – ei tekkinud küsimust ega isegi mitte ebamäärast kahtlust, et võib-olla ei tea nad ka ise päris hästi, miks nad just seda teevad, mida nad teevad... ja miks seda vaadata tuleks. Küsimus on mingi vaimse põhja olemasolus või mitteolemasolus.

On tunne ja kusagilt kriitikast on ka nagu meelde jäänud, et Eesti teatrite lavastusi vaadates ei ole see vist mitte alati nii selge, ma mõtlen, see põhi ja põhjus, et miks ikkagi… ehk ollakse Eestis kuidagi rohkem harjunud, et küll kunst kas siis traditsioonilise klassika või rahvusvaheliselt hinnatud valmistükkide näol ennast (ja enda lavastamistki) juba ise õigustab… et küll see oluline, mis tükis endas juba niikuinii sees on, kandub sealt niikuinii ka kuidagi lavastusse – aga ei kandu, kui välja ei kanta.

Temast

2011-09-07T08:42:00.003+03:00

"...nii et tegelikult ei saa temast rääkida kolmandas isikus, vaid ainult temaga, teises isikus. Ja ma ei tea, kas näiteks inimesel, kes on olnud koonduslaagris, seisnud hauas ja rääkinud jumalaga, kas sellel inimesel on veel võimalik seista kõnetoolis, näiteks selles auditooriumis, ja rääkida jumalast kui sellestsamast, kellega ta rääkis tookord hauas..."

(Viktor E. Frankl, "Aeg ja vastutus")

Pavel Filonov

2011-09-04T18:30:00.010+03:00

"Pavel Filonov. Vene avangard ja järgnenu" (Riikliku Vene Muuseumi kogudest) - kindlasti kõige vingem väljapanek, mida KUMUs näinud olen.

Ja Filonov on - üllatusin ka ise kui selleni jõudsin - kindlasti kõige vapustavam kunstnik, keda üldse näinud olen.

Grandioosne "Gilgameš"?

2011-08-29T14:59:00.004+03:00

Paraku ei saa kuidagi nõustuda, et "Grandioossed on teostus, näitlejate mäng, lavakujundus, tehnilised lahendused…"

Kunagi nimetasin siin No-teatri "Onu Tomi onnikest" noortekaks, noorsoole mõeldud etenduseks, von Krahli "Gilgameš" on seda minu silmis muidugi palju enam – pingutuse või (sisemise) töö mahu mõttes neid tükke aga ei võrdlekski, kui sellist asja oleks näinud No-teatris, oleks kindlasti mõelnud, et midagi on lahti, asi ei särise, ei jookse kokku või et kuidagi alapingega mängitud või siis et ühine laetus puudub vms. No-s ei ole ka kunagi pähe tulnud, et ülesanne on näitlejatele kuidagi MUGAV, et see on neile mugavaks tehtud või mugavaks jäetud… Jalakas on võtnud korduvalt sõna postmodernismi asjus, rääkinud selle "lõpust" või selle ületamise vajadusest vms, kuid etendus on tüüpnäide "postmodernselt" ähmasest ideest, logisevast struktuurist ja haprast sidekoest, seda vaadates võime muidugi kõik koos üksmeelselt kooris korrata, et: Postmodernism, see on Mäng, Iroonia ja Dekonstruktsioon… Uue põlvkonna süütuid lapsi see kõik kokku vast mingil moel raputakse, ohhoo, vau, võimaldaks ehk (esma)kogemuse mingist ""teisest"" teatritegemise viisist, kuid kardan, et neile, kellele viitetaustad ja tsitaadid tõepoolest midagi ütlevad (ei jää lihtsalt koondmärgiks inimmõtte segasusest ja tühisusest või sellest, et filosoofia on omamoodi "hirmu tundmine", nagu Céline on kirjutanud vms), jääb see etendus ise siiski väheütlevaks...

Céline

2011-08-17T16:13:00.005+03:00

Louis-Ferdinand Céline'i "Reis öö lõppu" - ebatavaline tunne, et seda raamatut oleksin ma 16-aastaselt nautinud sama palju kui praegu, ainult et siis oleks see tekitanud minus soovi ka ise kirjutama hakata.

Chandleri-protsess

2011-08-11T12:57:00.019+03:00

Tagastasin eile Tallinna Keskraamatukogusse juba aastast 2001 minu käes olnud, minu teada kaotatud raamatu (R. Chandler "Tagasi minevikku"). Leidsin selle hiljuti täiesti juhuslikult suvekodust. Raamatukogutöötaja – sama naisterahvas, kes mitu nädalat tagasi oli soovitanud mul kaotatud raamat mõne teisega asendada – tegi nüüd üllatunud näo ja väitis, et tegelikult on see raamat juba välja makstud (millal, jäi selgusetuks) ehk siis ta nagu ei tahtnudki seda raamatut, kaotatud raamatut. Ta süvenes andmetesse ja ütles, et tegelikult on see raamat juba ka maha kantud.

Tähendab, tegelikult siis minult ei oodatudki enam midagi, pretensioonid selle raamatu osas puudusid (aga võlglasena olin kirjas ikkagi ja õigus laenutada mul puudus).

Ütlesin, et soovin selle raamatu siiski igal juhul tagastada (isegi kui see neile mingit tüli tekitab) ja palusin nii teha, et ma süsteemis enam võlglasena ei figureeriks. Ta ei vaielnud vastu.

Natuke nagu kafkalik see asi siis – Süsteem sind tegelikult ei vaja, mingeid nõudmisi sulle ei esita; aga mingil põhjusel ei lase ta sind ka sisse kui õiget; ja tundes, et tegelikult oled sa ikkagi ka ise süüdi (raamatu puudumine/mahakandmine jääb nii või teisiti sinu südametunnistusele ja seda sa ei saagi enam lunastada – sa jäädki inimeseks, kes ei tagastanud õigel ajal raamatut), ei jõua sa ka selgusele, kas sinu väljasulgemine Süsteemist oli Süsteemis esinev juhuslik, irratsionaalne viga (Süsteemi absurdne ülekohus sinu kui õige suhtes) või mitte.

Ka Süsteem ei aita sind selles osas.

Kornukoopia

2011-08-01T22:20:00.003+03:00

(Foto: Eugenia Ivanova)

Nagu kaks tilka vett

2011-08-01T18:24:00.010+03:00

Gopi Krishna:
"Äkki tundsin, kuidas möirates nagu kosk tungis lülisamba kaudu mu pähe vedela valguse voog... Valgus muutus ikka heledamaks ja heledamaks, möirgamine valjemaks, tundsin õõtsumist, seejärel libisesin kehast välja, täielikult mähituna valguse särapärga."
(P. Gardiner, G. Osborn, "Hiilgavad. Maailma kõige vägevama salaühingu avalikustamine", tlk M. Piirimaa).

Philip Marlow:
"Ma nägin silmanurgast ähmaselt, et ta sirutas käe laual seisva viskipudeli järele... Mu löök oli küll parem, kuid käekella ma selle eest auhinnaks ei saanud, sest sel silmapilgul virutas muul mulle kabjaga vastu aju tagakülge. Ma tõusin tumeda mere kohal lendu, plahvatasin ja lõin leegitsema."
(R. Chandler, "Tagasi minevikku", tlk R. Tomingas)

Kaine mõistus

2011-07-25T13:49:00.004+03:00

"Kaine mõistus on väike hallis ülikonnas mees, kes ei tee kunagi liitmisvigu. Aga ta liidab alati kokku kellegi teise rahasummasid."
(R. Chandler)

Defitsiitne kirjandus

2011-07-22T09:33:00.004+03:00

Eile selgitasin välja, et Tallinna (Eesti) kahest suurimast raamatukauplusest (Solarise Apollost ja Viru Keskuse RR-ist) ei ole võimalik osta mitte ühtegi Raymond Chandleri eesti keelde tõlgitud raamatut. (Chandlerit otsisin ma selle tõttu.) Kummaski poes ei osanud müüjad ka Chandleri nime otsingusüsteemi sisse toksida, pidin neile selle täht tähe haaval ette ütlema.

Chandlerit võib saada muidugi kuskilt antikvariaadist, näiteks võib Harju 1 asuvas antikvariaadis ennast mingi raamatu saamiseks järjekorda panna (nagu defitsiidi puhul ikka). Ükskord nägin kuidas seal mingi raamatu pärast kismaks läks - üks prominentne kunstiinimene korraldas teenindajale koha peal korraliku skandaali, kuna soovitud raamatu oli saanud keegi, kes oli järjekorras temast tagapool olnud (kuidas see välja tuli, ei tea).

2011-07-21T23:09:00.002+03:00

Foto: Eugenia Ivanova

Partikulaarsus ja universaalsus

2011-07-11T16:24:00.003+03:00

Püha Peetrus tutvustab uustulnukale paradiisi: "Näe, siin on juudid, siin on protestandid, siin on moslemid…". Üks suur plats on ümbritsetud kõrge müüriga, mille tagant kostab naeru. "Kes seal müüri taga on?", küsib uustulnuk. "Seal on katoliiklased. Nad usuvad, et nad on siin ainsad," ütleb Peetrus.

Lugesin Kultuurieugeenika viimast postitust ja tuli see anekdoot meelde.

Üks Chandler

2011-07-09T21:35:00.004+03:00

Tallinnas on praegu lahti ainult üks raamatukogu, Keskraamatukogu (ja selle osakonnad), ma ei ole sealt 10 aastat midagi laenutanud, sest kaotasin ühe raamatu ära ja ei julgenud seal oma nägu näidata; ma ei saanud seda kaotust ka kuidagi korvata (raamatut asendada) või vähemalt nii ma miskipärast arvasin, sest see oli üks NSVL-i ajal ilmunud raamat Narva ajaloost. Või oli asi lihtsalt selles, et "probleemi" lahendamine tundus kuidagi (irratsionaalselt) ületamatu. Hiljuti käisin siiski asja uurimas (võtsin südame rindu, mõtlesin, et kui astronoomiline võiks viivis olla jne) ja mis selgus - selgus, et tegelikult on mul tagastamata hoopis üks Raymond Chandleri kriminull! 10 aastat olin lisaks muudele süütunnetele ja hingepiinadele kandnud endas ka süütunnet tolle raamatu, tolle võla pärast, olin blokeerinud endal võimaluse Keskraamatukogu külastamiseks, olin põdenud, et olen kindlasti "kuldvõlglaste" nimekirjas (ja et ehk on mind juba üles antud Julianus Inkassose nagu see Akadeemilises kuuldavasti pidavat suht kiiresti käima), olin siunanud enda viitsimatust asi korda ajada (mida iganes see siis ka ei nõuaks) jne... ja seda kõike ÜHE CHANDLERI PÄRAST. Mult isegi ei nõutud, et ma sama raamatu asemele tooksin, pidi sobima ükskõik milline soovitavalt sellel sajandil ilmunud Chandler. Ja mingist kümne aasta viivisest ei tehtud juttugi. Selles loos on mingi moraal, mille igaüks ise enda jaoks sõnastab.

“–– –– –––––”

2011-06-16T14:50:00.001+03:00

Nüansimeele totaalne puudumine

2011-06-15T15:34:00.010+03:00

Lugedes PM-ist Heili Sibritsa kirjutist Nature Theater of Oklahoma etendusest (Põhuteatris) võib Eesti teatripublikust jääda trööstitu mulje, õnneks on talle teisedki kommentaarides juba vastu vaielnud.

On triviaalsus, et inimesed mõistavad kunsti erinevalt, kuid kas see erinev mõistmine saab tõesti hakata mõjutama ka selliste asjade tajumist, mis etendust (selle sisu) otseselt ei puudutagi (inimene lihtsalt kirjutab oma peas tegelikkuse ümber talle endale sobivaks, tema isiklikke tundeid toetavaks, võimendavaks, õigustavaks) : "Juba esimese vaatuse ajal lahkuti palavast saalist, nii et teine vaatus algas hõrenenud ridadega." – Esimese vaatuse ajal lahkus saalist 4-5 inimest (naist), kuid ilmselt mitte igavusest, vaid „vajadusest“, paari neist nägin vaheajal ja minu meelest olid (vähemalt nemad) teise vaatuse ajal uuesti platsis, read ei olnud märgatavalt hõrenenud. Kas me olime Sibritsaga ikka samal etendustel? Olime ja ei olnud ka.

"USA avangardteatri lavastus jäi suurele osale neljapäeval Põhuteatris istunud publikule kaugeks." – Ei saalis valitsenud atmosfäär (mida paratamatult tajud) ega ka ausalt maruline aplaus ei andnud kuidagi põhjust oletada, et etendus suurele osale "kaugeks" jäi (miks kujutleb inimene ennast "suure osana", suuremana kui ta on?).

"Samas, etenduse edenedes haaras laval toimuv aina enam kaasa. Monotoonsus, õhupuudus ja teletupsulik järjekindel absurdsus ning optimism teevad oma töö." – Huvitav, kas tõesti olid monotoonsus, optimism ja „teletupsulik“ absurd need ainsad asjad, mis niiöelda "töö" ära tegid, inimest istekohal kinni hoidsid ja talle teatava erilise (teatri)elamuse pakkusid? Kas tõesti ei hakanud tööle seegi, mis jäi "optimismi" taha, see, mis jäi "teletupsuliku" pinna alla, see, millele viidati vaid mälestuste "monotoonsuses" esinevate kõhkluste, katkestuste ja ümberlülituste kaudu?

Ka tõesti jäi tabamata inimelu traumaatiline külg, peidus pool? Igapäevase heroismi ülistus? Ja kas tõesti ei jõudnud kohale etenduse teine, ühiskonnakriitiline plaan?

Pühadus ise

2011-06-11T00:14:00.004+03:00

Aare Pilve "Ramadaanist" on jäänud kripeldama üks Vatikanis käigule järgnenud mõttevahetus, kus Sirle tunnistab, et tal on "ikka pisut ebamugav kirikus huvilisena ringi patseerida ja sisse-välja käia, nagu oleks see lihtsalt üks suur ilustatud maja." Ja Aare kirjutab: "Ta tunneb pieteeti kiriku kui pühakoja vastu. Minuga on teisiti, minu jaoks on kirik lihtsalt maja, kus on küll omad käitumisreeglid, kuid ma täidan neid lihtsalt kui viisakas külaline. Mina olen tolstoilane, minu jaoks pole kohal, inimeste kätega ehitatud hoonel mingit pühaduse garantiid. Kui miski on püha, on selle altar ja ikoonid ainult minu surelikus ja väsivas südames; kirik võib parimal juhul olla vaid ruumiline metafoor, ümberütlus, arhitektuuriline retoorika, aga mitte kunagi pühadus ise." (lk 190)

Ma tean veel inimesi, kellel on kirikutes ebamugav käia (tunnevad end seal võõrana, külalisena), aga tean ka inimesi, kes saavutavad kirikutes mingil loomulikul viisil väga hõlpsasti osadus- ja pühadustunde (ehk siis tunnevad end kirikuatmosfääris kui "kodus", kui õiges kohas, seda hoolimata sellest, kas nad on üldse ristitud jne).

Ma saan kirjutajast küll põhimõtteliselt nagu aru, aga mul on raske uskuda või ette kujutada, et pühakoda saab külastada kui lihtsalt üht maja, teiseks paneb aga mõtlema, et mis asi võiks olla too "pühadus ise", pühadus kui selline, selline pühadus, mida ei piiritle, ei vormista, ei markeeri või ei väljenda mitte mingisugune eristav "retoorika" – kas püha eelduseks ei ole eristus, st mittepühade asjade, kohtade ja hetkede olemasolu jne?

Ei ole võimalik totrustesse langemata öelda, et inimese jaoks võib tema surelikus südames olla mis tahes asi püha (tundub, et "pühadel" – sakraliseeritavatel, pseudo- või kvaasireligiooselt tajutavatel – asjadel on kultuurilis-psühholoogiliselt alati mingi kindel nomenklatuur) ja seejuures võiks ilmselt kihla vedada, et igal asjal, mida inimene on võimeline "pühaks" nimetama (kui ta just nii religioosselt-spirituaalselt soovib väljenduda ja kui ta seda nimetust lihtsalt sõnakõlksuna ei kasuta), on ikka ja alati eksklusiivne "retoorika".

Kirjutan tolle Aare tsitaadi prooviks "madaldavalt" ümber, ma pole kindel, kas sel on õige ja õpetlik efekt, aga ikkagi: "Tema arvab, et restoranis peaks söömas käima. Minuga on teisiti, minu jaoks on restoran lihtsalt üks maja, kus ringi jalutada ja interjööri imetleda. Minu jaoks pole söögikohal iseendast veel mingit garantiid, et ma nälga tunneksin. Kui mul on nälg, siis see lihtsalt tekib minu surelikus ja väsivas kehas; restoran võib parimal juhul olla vaid sobivalt disainitud funktsionaalne koht isu tekitamiseks ja nälja rahuldamiseks, aga mitte kunagi nälg ise, pealegi – võin oma nälga rahuldada ka tänaval putkast ostetud lihapirukaid mugides."

Panteismist ja psühholoogiast

2011-06-07T14:35:00.015+03:00

Jätkuks eelmisele postitusele – võib-olla tuleneb see minu eripärast, isiklikest kalduvustest, kuid mul on eesti kirjandusteadust ja -kriitikat lugedes sugenenud ajuti tunne tõrjuvast või lausa eitavast suhtumisest psühholoogiasse. Ma ei pea selle all silmas umbusklikku (ja naiivset) suhtumist psühhoanalüüsi – pigem üldistaks või laiendaks Tiit Hennoste kunagist ülestunnistust, et ta tahaks kirjandusest kõneldes alati (olgu tegu "postkolonialismi" või mõne muu kontseptuaalse lähenemisviisiga) igasuguse "psühho" maha või välja kraapida.

Mainisin eelmises postituses, et Tuglase "Felix Ormusson" on minu meelest huvitav just psühholoogia tõttu, kuid ütlen nüüd täpsuse huvides, et seal on tõepoolest täheldatav ka põgenemine psühholoogia eest - loobumine psühholoogiast ja viskumine "panteismi" (J. Undusk järgibki just seda liini, saab sellele teosest tuge).

Esmalt näide sellest, mida ma mõtlen "psühhologiseerimise" all, järgnevas lõigus mõtestab Felix Marioni hingeelu: "Kuid jälle ma küsin: mis on Marion? kes on Marion? Ma hakkan osalt mõistma ta arenemist. (…) Või õigemini, ma aiman, kuis oleksin ise neis tingimusis arenenud."

Edasi lugedes hoomamegi, et pilt Marionist on Felixi enda idealiseeritud sentimentaalne peegeldus või projektsioon: kirjeldades 18-aastase Marioni hingeelu paljastab 26-aastane Felix iseenda kohtumist seksuaalsusega (nn "fantaasia läbimine" ning kohtumine seksi ja/või surmaga on Tuglasel korduv (initsiatsiooni)motiiv) ehk siis – Felix näeb ja imetleb Marionis iseennast (hüsteeriku subjektipositsioonid on läbivalt dünaamilised, liikuvad) ja tema idealiseeritud samastumisobjektiks ongi kas noor tüdruk või siis – mida miskipärast siiani täheldatud ei ole, kuid mis on liigagi ilmne – sootu lapsuke, väike kuldse peaga poisipõnn:

"Marion armastas kord oma õde lapse südamliku kiindumusega – ja nägi äkki himurat naeratust kurtisaani õhetaval näol! Ta armastas mind noore tüdruku süütu armastusega – ning nägi – oh, selleks, mis ta minus nägi, ei leia ma küllalt sõnu! Ma võin ainult aimata, mis ta koges: valu, meeleheidet, viha ja pettumuse sappi, – kuni kannatused ta karastasid ning ta huulile tardus valus-irooniline naeratus."

Meid ei tohiks selles lõigus eksitada, et Felix räägib Marionist – samu "kannatusi" on ta ka ise läbi elanud vastamisi naise (Helene) küpse, paheliselt mõjuva seksuaalsusega.

Kuid siit jõuamegi kohe tolle iseloomuliku ärapöördumiseni "psühholoogiast" – tõesti, tõesti, justkui oleks ta psühholoogitsemisega juba liiga ohtlikult (reetlikult) kaugele läinud võtab Felix (Tuglas) kohe kõik tagasi ja laseb naisel (Marionil) sulguda mingisse igavesti mõistatuseks jäävasse taimsesse eksistentsi (hea tahtmise korral võiks siin siis taas ära tunda mehe "panteistliku" elutunde – tolle kirjandusliku panteismi, kuhu päris elu ja psühholoogia eest peituda): "

Ja kui ma ka teaksin ta minevikku, mis oleks mul sellest kasu? Ta ise jääb mulle ometi igavesti saladuseks, nagu lill rannal, nagu pilv, mis üle lainete rändab."

Ärme räägime päris naistest, sellest, mida nad tegelikult tunda võiksid, see on liiga reetlik mehe enda suhtes (ja see ei ole "kirjanduse" asi) – räägime parem igavesest mõistatusest, lilledest, pilvedest ja lainetest, mille keskel lapsena lullitada tahaks.

Panteismist ja modernismist

2011-06-05T13:24:00.003+03:00

Viimases "Loomingus" (nr 5) on Jaan Unduskilt üsna kummaline, lihtsustav ja küsitavustest kubisev kirjutis "Panteism ja inimsuhted. Friedebert Tuglase elutundest".

Undusk kirjeldab seal Tuglase elutunnet ja "maailmavaadet" kui panteistlikku ("jumal on sisestunud kogu loodusse, mida hoiab koos otsekui nähtamatu erootiline niidistik") ja tunneb "Felix Ormussonist" lähtudes huvi, kuidas taoline elutunne mõjutab inimlikke vahekordi, täpsemalt, suhteid naistega.

Selgub, et "panteistlik elutunne ei mahu personaalsesse vahekorda" ja teose minajutustajal, Ormussonil ei õnnestu oma suurt armastust "loodusliku kõiksuse" vastu realiseerida inimsuhetes, täpsemalt, armuafääris ühe või teise naisega – iga tema armastusavaldus on "olemuselt umbisikuline, nii-öelda panteistlik, ja seeläbi vastava isiku jaoks mittesiduv" ("Mees ei suuda oma kosmilist tungi piisavalt isikustada. Naine võtab armastust kui isiklikku asja ning ei soovi või ei julge olla nimetu kosmilise tungi nimetu objekt").

Ei suuda siin lihtsustuste kallal põhjalikult hammast teritada, selleks kuluks terve artikkel, pealegi, minu meelest on "Felix Ormusson" isegi liiga keeruline tekst, st liiga palju probleeme on sinna sisse pakitud, seejuures just "psühholoogilisi" probleeme – olen niisiis risti vastupidisel seisukohal Unduskile, kes kirjutab, et inimsuhted on romaanis "iseenesest kerglased ja ei paku psühholoogilist huvi“.

Minu meelest on Tuglas selles teoses erakordselt huvitav just nimelt psühholoogina, tundeelu peene eritlejana (ja see, et Emake Loodus meis "panteistlikku" joovastust äratab ja et me tema rinnal lebades ozeanische Gefühl’i või unio mystica’t vms võime kogeda ei ole ju tegelikult mitte selline asi, mis teisi asju selgitab ja - nii banaalne või universaalne kui ta ongi - ise mitte mingisugust psühholoogilist selgitust või põhjendust ei vaja).

Kuid võtkem näiteks see lõik: "Üks või teine naine ei oma suuremat tähtsust. Neid võiks romaanis olla rahulikult ka kolm või neli, sellest ei muutuks midagi. See, mis meid veenab, on armastusavaldus maailmale kui tervikule." – Esiteks, meid ei veena mitte kuidagi see väidetav armastusavaldus maailmale kui tervikule, sest mitte mingil juhul ei armasta Felix Ormusson maailma kui TERVIKUT, parimal juhul suudab ta armastada vaid oma KUJUTLUST maailmast ja – inimsuhete pinnal – vaid oma KUJUTLUST naisest.

Teiseks, see nn panteistliku elutunde esindaja Felix Ormusson ei suuda armastada isegi mitte loodust kui tervikut, sest loodus on talle vastuvõetav (talutav, armastusväärne) vaid kolmel põhilisel viisil: 1) siis kui ta saab loodust vaadelda distantsilt, st kui loodus PAISTAB talle esteetilise, kunstipärase, dekoratiivse, harmoonilise ja uinutavana; 2) siis kui loodus mõjub talle rahustava ja hällitava Emana, kelle rüpes saab sootuks lapseks regresseeruda (sulguda sümbiootilisse vahekorda); 3) kolmandat juhtumit võiks nimetada hingede – Looduse või Kõiksuse hinge ja mehe hinge – kooskõlaks (st loodus resoneerub mingil literatuurselt kunstipärasel moel tegelase hingeliste läbielamistega: mehe hinges otsib väljapääsu maru ja, ennäe, ka taevas on kiskunud äikeseliseks vms).

Mis saab siis, kui selline nn panteistlik (isekalt valikuline, infantiilne ja "esteetiline") suhtumine loodusse või maailma kui tervikusse kanda üle inimsuhete sfääri – st mis saab siis, kui oodata ka naistelt ohutut dekoratiivsust, kõikevõitvat emalikku leebivust ja "spirituaalset" kooskõla isiklike tundeseisunditega (äärmuslikul juhul peaks naine kandma välja selle, et mees projitseerib temasse isikliku spirituaalse ideaali, kujutleb selle ideaali realiseerumist naises vms)?

Aga kuidas siis üldse naistega suhestuda? – See on moodne (ja Freudi kaasaegsele väga kohane) küsimus, selles on murrangute eelaimdust.

Kindlasti on Tuglase "Felix Ormusson" üks selliseid teoseid, kus kogu looduselamuste ja muu konventsionaalselt romantilis-literatuurse krempli varjus on põhiküsimuseks mehe suhe naisega ja kus selle suhte problematiseerimise kaudu otsitakse varjatult vastust moodsatele (modernselt hüsteerilistele) küsimustele: mis on üldse naine, mis on üldse mees, mis on nende (mitte)suhe ja mis on üldse subjekt, subjektsus?

Näen Ormussonis niisiis midagi muud: mitte panteisti, vaid esimest tõelist modernistlikku meestegelast eesti kirjanduses – esimest ilmselget meeshüsteerikut.

"Loomingu" samas numbris leidub toreda kokkusattumusena Lauri Pilteri novell "Minu jiidiši sõbrannad", kust leiame järgmise lõigu (see lõik mõjub kaunis ormussonlikult või – ütleme nii, et – võtabki üsna kainestavalt kokku kogu ormussonlikkuse, kuid kas oleks sedagi võimalik lugeda kui tõendit jutustaja "panteistlikust" elutundest???): "Ma olin noorukina süütu üksiklane, kes oma liigset energiat vallandas metsas vallatledes. Mul oli armusuhe pigem kevadise metsaga, lõhnava sambla ja pohlalehtedega… – kui mõne noorukese naisolendiga, kelle hellitlemine oleks saanud viia ainult pettumuse ja valuni, ühe- või kahepoolse ülekohtuni. Aga sellises süütuseski on omad ohud – suunates oma armutungi metsa, looduse poole, seksisin ma surmaga, sügisega, kõdunemisega nagu külmunud naisekehaga, ja mul oli kaua raske naises ära tunda iseväärtuslikku vaimolendit".

Vesuuv

2011-06-04T12:31:00.007+03:00

Heast või kui mitte tingitamata heast, siis kuidagi mõjunud või puudutanud teosest (etendusest, filmist, raamatust) jäävad tallele mingid pildid, üksikud stseenid, fragmentaarsed lõigud – õhtul uinudes ja vahel koguni hommikul aegamisi virgudes kerkivad need vaimusilma ette. Neid pilte (nende talletumist ja nende taasilmumist poolunenäolistena) ei saa ette näha, nad tulevad ise, tahtmatult.

Tõsi, on teoseid, mille puhul võin juba ette kindel olla, et nähtu (loetu) haihtub jälgi jätmata, võin endale näiteks öelda: "Vean kihla, et kui ma õhtul voodisse heidan ja silmad sulgen, ei kerki mulle sellest etendusest (filmist, raamatust) mitte ükski steen (pilt, motiiv) silme ette… miski ei jää mind sellest kummitama…".

Enamasti ei tea, miks aju hakkab üht või teist "pilti" taastootma – ei tea, milliseid afektiivseid laenguid ja (süva)seoseid see on minus äratanud või puudutanud ja mida ma nende taastootmiste käigus õieti "läbi töötan".

Täna hommikul nägin aeglase virgumise käigus Vesuuvi – see oli kahvatu pilt, detailideta, "akvarelselt" hajutatud ja nähtud justkui silmanurgast: ma ei ole kunagi Vesuuvi päriselt näinud, ei ole Vesuuvist ka otseselt unistanud, ihalevalt fantaseerinud (näiteks mingist pildialbumist uurides ja uneledes: ah, saaks sinna päriselt). Ma ei ole üldse fantaseerinud mägedest ega ka mitte Napolist või Itaaliast.

Mul puudus igasugune konkreetsem ettekujutus Vesuuvist, aga mingil umbmäärasel kujul pidi mu aju selle "kujutise" tekitama ("noh, midagi sellist siis ilmselt…") – kuid see silmanurgast nähtud Vesuuv oli vajalik, sest see kuulus rõdustseeni juurde… ja see rõdussteen oli pärit A. Pilve "Ramadaanist", mille lugemist eile õhtu alustasin: "…nägin, et vastasrõdu vanaema, matroon, oli samuti seda asja kaema tulnud, öösärk veel seljas… Tervitasime üksteist ja vahtisime koos edasi. Kui erinevalt me seda päikesetõusu tegelikult vaatasime…" jne (lk 43).

Kui selle koha nüüd uuesti üle lugesin, täheldasin eksitust: mäletasin, et see matroon oli rõdul Vesuuvi kohale kerkivat päikest vaadeldes ka köhinud, aga köhivat naist (ühte teist) kirjeldati tegelikult hoopis varem: "Alumise korruse naine köhis igal hommikul rasket suitsetajaköha, ise samal ajal lilli kastes" (lk 25).

Olin mingi unenäolis-poeetilise kujundiloome kaudu ühte stseeni (metafoorselt) kokku liitnud kaks vana suitse(ta)jat ja rögisejat – Vesuuvi ja suitsu(st) köhiva vana naise.

Eks ma mingil süvatasandil olin vastamisi sünnitava ja hävitava ürgtuumaga, maternaalsega, Ema-Asjaga (nagu unenägudes ikka).

Nagu kaks tilka vett

2011-05-22T17:29:00.002+03:00

Urmo Soonvald (Delfi)

Uncle Fester (Addams Family)

Miks kirjandus ei saagi enam mõjuda

2011-05-12T14:12:00.000+03:00

"14aastane eesti poiss või tüdruk, kes tunneb endas loomevõimet ja eneseväljendussoovi ja otsib vaba, põnevat, kaasaegset kunstivormi, mille läbi neid suunata, miks ta peaks valima kirjanduse?"

See on lõik Siim Nurkliku Sirbis ilmunud tekstist ("Miks kirjandus ei mõju enam"), siin-seal on seda juba kommenteeritud ja parodeeritud. Mida omalt poolt lisada?

Hakkasin mõtlema, et ehk on Nurkliku tekst maailmaajalooliselt enneolematu ja ühtlasi ilmutuslik või sümptomaatiline selles mõttes, et 27-aastane mees (noorkirjanik, avalik nö intellektuaal) ei pea mõõtuandvaks kultuuritarbjaks (mudelsubjektiks) mitte täiskasvanuid ja isegi mitte "noori", vaid 14-aastaseid poisse ja tüdrukuid.

Milliseid arenguid võiks kultuuri (ja kultuuri ideealtarbija) infantiliseerumises ette ennustada? Mitu aastat võiks kuluda, et keegi ilmuks lagedale seesuguse murega: "7-aastane eesti poiss või tüdruk, kes tunneb endas loomevõimet ja eneseväljendussoovi ja otsib vaba, põnevat, kaasaegset kunstivormi, mille läbi neid suunata, miks ta peaks valima kirjanduse?"

Lühidalt, millal hakkab keegi ette heitma, et 7-aastased ei saa aru kaasaegsest kirjandusest (ja seejuures ei käi jutt laste- või noorsookirjandusest)?

Veiko Õunpuu olevat kunagi filmikooli tudengeid ärritanud väitega, et enamik inimesi jääb oma vaimses arengus 5-aastase tasemele. Õunpuuga võrreldes ei mõju Nurklik, kes arvestab 14-aastaste tasemega, ju enam üldse nii ehmatavalt.

Hallo, Kosmos! Tere, Maa!

2011-05-10T16:48:00.011+03:00

9. mail näidati teles pronkssõduri juurde kogunenud inimesi, neil lasti rääkida oma tunnetest seoses Suure Isamaasõja võidupäevaga.

Huvitav oli see, et enamasti lõpetati intervjuu (täiesti haakumatult) küsimusega: "Kas teil on hea/teile meeldib Eestimaal elada?"

Kõik, kuivõrd nägin, vastasid "truult", jaatavalt, aga tundus, et see küsimus nagu ehmatas neid, kainestas, lõi näkku... sul lastakse ilmutada oma inimlikku palet (sa heldid, poetad pisara, meenutad esivanemate kannatusi)... ja siis äkki pöördutakse su poole nagu oleksid sa ikkagi, kõigest hoolimata tulnukas, pärit kusagilt teiselt planeedilt ("... Ja kuidas teile siin meie Maal siis muidu meeldib?").

Kas need, kes tähistavad 9. mail Isamaasõja lõppu on mingite eelduste kohaselt ikka veel riigivaenlased (nõukaaja ihalejad ja eetilises mõttes ebardid, kes sooviksid eestlastele koha kätte näidata)?

Kas meedia haistis ja otsis intriigi (inertsist)? Või lihtsalt tšekkis igaks juhuks? Või kogus ettearvatult/ettenähtult positiivset tagasisidet (suunas seda ise, lõikas sobivaks: näha sai ju eranditult heatahtlikke ja hingestatud kaasmaalasi, mitte veidrikest ätte ja jubedaid baabasid)?

Küsimus on ühe kognitiivse dissonantsi küsitavas, loodetavasti üha enam hääbuvas võimalikkuses - kui sulle Eestis meeldib, siis ei saa sa ju seal mälestada langenuid, ja, vastupidi, kui sa neid seal mälestad, siis ei saa sulle ju Eestis meeldida!

Küsimus "Kuidas teile Eestimaal meeldib?" ei ole kunagi mõjunud nii tülgastavana (nilbelt armuliku, patroneerivana).

How technology can save you serious money

2011-05-09T13:13:00.004+03:00

You might be asking ‘why hasn’t anyone thought of this before?’ But the garden fence industry is very powerful and they kill any idea that would threaten their plank quantity sales.

Teisi huvitavaid ideid variationsonnormal.com

Mida on õppida naistelt

2011-04-24T14:56:00.015+03:00

Küsimus soolise võrdõiguslikkuse seisukohalt: kas seda, et naised on meestest verbaalselt andekamad, ühtlasi ka võimekamad sotsiaalses suhtlemiskunstis, tuleks afisheerida ka Small talk'i raamatukaanel? Kas vestluskunsti tuleks õppida naistelt?

Ja kas see teisalt ei kinnista trafaretset ettekujutust naistest kui tühja jutu ajajatest, mokalaada pidajatest?

Kujundajaks Tiiu Allikvee.

(Huvitav täheldus: kui panna pealkirjaks suunav küsimus, teadvustab peaaegu iga vaataja kohe, et raamatukaanel on kujutatud naisi; ilma suunava küsimuseta pandaks seda vaevalt tähele - minul läks küll tükk aega, et naisprofiilide olemasolu üldse teadvustada.

Selleks et midagi näha, pead sa teadma, mida ja mis seisukohast, mis moraalsest perspektiivist jne vaadata.)

Jodi Dean "Blog Theory"

2011-04-24T12:12:00.007+03:00

Võimalikele huvilistele: siia klikates saab lugeda Jodi Deani läinud aastal ilmunud teost "Blog Theory".

Ta kasutab mõisteid "communicative capitalism" ("Just as industrial capitalism relied on the exploitation of labor, so does communicative capitalism rely on the exploitation of communication") ja "decline of symbolic efficiency" ("important for theorizing communicative capitalism is the decline of symbolic efficiency (aka the collapse of the big Other)").

Kontseptuaalselt lähtub Žižekist, tsiteeritud mõtlejatest torkavad silma näiteks Foucault, Agamben jpt.

Ei ole jõudnud põhjalikumalt tutvuda, aga paistab olevat vähemalt sirvimist ja siit-sealt ka süvenemist väärt.

J. D. enda blogisse saab siit.

Kuidas mind peaaegu nutma aeti

2011-04-23T20:57:00.011+03:00

Viimases Sirbis on M. Oidsalu kriitiline NO72 retseptsiooni suhtes, teatrikriitik võiks tavavaatajast eristuda ehk siis targem olla, teda võiks tavavaatajast eristada "lavastuse kunstilise vormi intellektuaalse analüüsi ja lavastuse afektiivse mõjuvuse üksteisest lahutamise, nende eraldi käsitlemise võime".

Ma ei saa nagu aru, miks peaks lavastuse kunstilist vormi ja afektiivset mõjuvust üksteisest eraldi käsitlema? Põhimõtteliselt on see muidugi võimalik: näiteks kulutan 99% arvustuse mahust flambuajantsele vormianalüüsile ja lõpus ütlen ühe lausega ära: "Sorry, mind isiklikult kogu see jant siiski eriti ei puudutanud" – ja, noh, eks seegi muuda meid juba natuke targemaks, aga... kas pole siiski olulisem suuta näha seda, kuidas lavastuse elamuslik sisu (mõjuvus) on tingitud vormist?

Kas poleks huvitav uurida, kuidas ja miks mingi artefakti (näit antiikse amfora) või ka loodusnähtuse (näit tormise mere) suhteliselt objektiivselt kirjeldatavad vormilised tunnused põhjustavad meis teatavaid subjektiivseid tundmusi ja esteetilisi elamusi: oh kui kaunis, oh kui ülev vms. Kas ei erista just selliste põhjuslikkuste uurimine kunstiteadlast tavainimesest?

Kas poleks huvitav uurida teadvuse tingimusi, mingi afekti tingimusi, mingi väite tingimusi – sellega tegelevad ajuteadlased, psühholoogid ja filosoofid, mitte nö tavainimesed.

Toon isikliku näitena ühe lugemiselamuse.

Mõne päeva eest lugesin Alessandro Baricco "Siidi", lõpus, seal, kus on puänt, tundsin, et tahaks nutta – usun, et olin olnud emotsionaalselt normaalne ja sensitiivne (st adekvaatne ja standardne) lugeja, olin lõpus tundnud seda, mida paljud teisedki, olin lõpus tundnud seda, mida ma olingi ette nähtud tundma (kindlasti on mainitud tundmusel – kahetsus- või heldimuspisaratel, kui Kundera kitschi-definitsiooni meenutada, suur roll "Siidi" populaarsuses). Aga ma usun, et erinevalt paljudest teistest nutu äärele aetud lugejatest hakkasin mina oma peas automaatselt teksti nö tagasi kerima: hakkasin mõttes läbi käima seda, milliseid nö temaatilisi ja narratiivseid (kompositsioonilisi, stilistilisi jne) võtteid kasutades oli autor mu sellise seisundini viinud, kuidas ta oli minuga suhteliselt edukalt manipuleerinud.

Ehk siis, ma isiklikult ei tahaks käsitleda teose afektiivset mõjuvust lahus teose kunstilistest (manipulatiivsetest) vormivõtetest.

NO72

2011-04-20T16:15:00.011+03:00

Sirbis alustas O. Karolin The Fall and Rise of Estonia (NO73) arvustamist vormist ja kuigi väitis kohe alguses, et "vorm pole oluline, sisu on põhiline", jõudis ta oma jutuga ikka ja jälle, justkui tahtmatult (imeteldava, samas ikkagi justkui ka küsitava) vormini. Saalist lahkudes kumises tal peas kõnekäänd: "sõin ja jõin seal minagi, ilmselt anti suhugi, aga kõht jäi tühjaks - kuidagi".

Millest selline ebamäärane (vaimne, emotsionaalne?) tühjusetunne, mida ma muuses enda puhul ei täheldanud.

Pakun välja ühe hüpoteesi: tundub, et paljudes vaatajates võis ebamäärase rahulolematuse põhjustada vormi ja sisu vastuolu, täpsemalt, vormi domineerimine sisu üle. Sisu ei jõudnud, ei kasvanud vormile järele. Sisu all pean siin silmas aga elamuslikkust, mis oleks pidanud etenduse "vormiga" (mastaapsusega, tehniliste lahenduste keerukuse ja nõudlikkusega jms) olema mingis sobivamas või õigemas vahekorras.

Kas ei tekitanud juba etenduse mastaapsus jne ise mingeid eriliselt kõrgendatud ja isegi põhjendamatuid sisulisi ootusi (isegi kogenud teatriinimesed paistsid elevil lastena ootavat etenduselt ei tea mida... justkui poleks nad enne NO99 lavastusi ja "Eesti tsüklit" näinudki)? Ja too (puudulik) elamuslikkus ei tähenda mitte niivõrd puudulikku kunstilist elamust, teatrielamust (märkimisväärseid kunstilisi puudujääke ükski kriitik vist ette ei heitnudki), vaid midagi enamat – puudulikku rahvuslikku elamust.

Öeldes "julmalt": etendus ei olnud piisavalt "fašistlik".

Vastusena kellegi küsimusele oma muljete kohta jõudsin juba kirjutada (tsiteerin ennast): "Kunst, eriti kunst, mis kõnetab ja puudutab masse (siin ja praegu), millel on mastaapsust, mis kerkib "keskmisest" kõrgemale, vaatab kaugemale jne jne peab olema ÜLENDAV ja KONSOLIDEERIV" (ja viitaks siis juba ka ühele kunagisele blogisissekandele: „...inimestel on fundamentaalne, loomupärane tõmme või lausa vajadus propagandistliku ja positiivse kunsti (mingi siduva positiivse idee või ideaali või programmi) järele – see ühendab inimesi, või nagu Freud ütles, aitab neil üle saada vastikusest teiste ja kogu ühiskondlikult määratud elulaadi vastu..“ – Kas meil aidati üle saada vastikusest teiste, eestlaste suhtes? Ütleks, et kokkuvõttes mitte.)

Lühidalt, kui oma riskantne mõttekäik kokku võtta, on siis nii, et iga vormilt mastaapne etendus, mis räägib Rahvast, rahva Saatusest, on juba sisemistelt eeldustelt "fašistlik" (iga teatrikülastaja ootab alateadlikult Suure – st ühendava ja meeliülendava – Jutustuse jutustamist).

Kui etenduses jääb kas tahtlikult (ükskõik kui motiveeritult või kontseptuaalselt) või siis tahtmatult domineerima enesekriitilisus (kriitiline pilk meile endile siin ja praegu), võib arukamgi teatrikülastaja olla seletamatult häiritud, kogeda mingit je ne sais quoi-ebamugavustunnet (üks asi, mida etendusele ette heideti oli tasakaalustamatus, ühekülgsus – ilmselgelt jäi ju puudu eestlaste HEROISEERIMISEST, aga sellist puudjääki on endale ebamugav teadvustada ja piinlik tunnistada).

Suurvormid, isegi kui nad on ainult suhteliselt (tinglikult, tehniliselt) võttes suurvormid, eeldavad Suuri Tundeid, kui nad on rahvuslikel teemadel, siis Suuri Rahvuslikke Tundeid – selleks, et mõjuda eetiliselt ja kunstiliselt "legitiimsena", tuleb neil vormidel häälekamalt osaleda rahvusliku viktimiseerimise diskursuses.

Ojasoo ja Aaviksoo

2011-04-07T08:37:00.020+03:00

Jätkuks eelmisele postitusele – küsimused, mida P. Kuusk esitas "Kahekõne"-saates T. Ojasoole, olid küll kohati rohmakad, kuid põhimõtteliselt olid need esitatud mitte Ojasoole kui lavastajale, vaid Ojasoole kui traditsioonilisele intellektuaalile, kunstnikku (loojat) kõnetati kui angažeeritud aktivisti: "Intellektuaalidelt oodatakse õpetussõnu ühiskonna edasise arengu, sotsiaalse eksistentsi jätkuvuse ja üleüldse eksistentsiaalse tähenduse kohta," on kirjutanud Leonidas Donskis ("Intellektuaalide lõpp?" tlk M. Väljataga).

Ajalooliselt võttes on intellektuaalidelt õpetussõnu oodatud eriti ühiskondlike muutuste, suunataju kaotuste ajal – ja nagu Donskis ütleb, saabki intellektuaalidelt, kultuurieliidilt oodata vaid "kriitilist diskursust, mis vastanduks poliitilise võimu ametlikule diskursusele ja seda skeptiliselt või vähemalt sümboolselt küsimuse alla seaks".

Kui kunstnik, kes on asetunud või asetatud intellektuaali "rolli", otsustab taanduda oma kunsti varju (öeldes näiteks midagi sellist: kõik, mis mul öelda on, ütlesin ma ära oma kunstis, vastasel juhul oleksin ma avaldanud ju ühiskonnafilosoofilise traktaadi või poliitilise manifesti), võib sellele järgneda ka pettumus: ahaa, nii et tegelikult teil midagi sisulist öelda ei olegi, konkreetsed ettepanekud puuduvad, mingit "programmi" polegi, kritiseerite niisama, abstraktselt.

Donskis teeb juttu ka intellektuaalirolli sotsialiseerumisest – kunagist üksildast skeptikut, autonoomset suurvaimu või moralisti asendab "kriitiliste tõlgenduskollektiivide organiseerija", st keegi (kollektiivne subjekt), kes on võimeline algatama poliitilisi diskussioone ja ühiskondlikke liikumisi, suutes seejuures kaasata ja vahendada eri valdkondade aktiviste vms. Mingil määral ("lõpuni" minemata) täitis seesugust sotsialiseerunud intellektuaalirolli "Ühtse Eesti suurkogu" (aasta 2010 sõnalavastuse peaauhinna määramisel olid hindajad lummatud projekti ühiskondlikust vastukajast ja võimalikust mõjust parlamendivalimistele).

Ühiskonnakriitiline kunst, kui teda võtta kui traditsioonilise intellektuaalirolli esindajat, ongi kas vahend mingite ideede propageerimiseks ja ellurakendamiseks, st ta on kas sissejuhatus millelegi enamale, olulisemale (muutustele ühiskonnas) – või ta ei ole seda. Sellisel ootushorisondil võivad teatud kunstiprojektid jäädagi kuhugi vahealasse nii politoloogide, rahva/publiku kui ka esteetide ja teatrikriitikute jaoks (igas leeris võib leiduda küsijaid: tegite, jah, ära, aga...).

Jaak Aaviksoo kurikuulsas kirjutises "Infokonfliktid ja enesekaitse", mida õpetlased on üritatud "filosoofilistelt" lugeda, on minu jaoks võtmeline järgnev lause: "Meil seisab veel ees ratsionaalselt konstrueeritud Eesti Vabariigi muutmine emotsionaalselt lähedaseks Eesti riigiks, millesse oskaksime uskuda ilma seda pidevalt kahtluse alla seadmata." Kui järele mõelda, siis võiks see Aaviksoo lause põhimõtteliselt kuuluda ka mitte võimudiskursuse esindajale, vaid selle vastustajale, näiteks T. Ojasoole või mõnele teisele traditsioonilist intellektuaalirolli täitvale subjektile – see lause võiks olla koguni etenduse "The Fall and Rise of Estonia" kokkuvõtlik, teatavat mobiliseerumist sisendav sõnum.

Ainult viisid selle õilsa eesmärgi (kahtluste likvideerimise) saavutamiseks on erinevad.

Lihtsustatult, kui propaganda/võimudiskursus paneb kahtluse alla kahtlejad (tahab muuta inimeste, kodanike meelsust), siis kunst/intellektuaalne diskursus paneb kahtluse alla riigi (tahab muuta riigivalitsemist ja ühiskonda – iga teatrikülastaja kaupa, iga saalitäie kaudu).

Kuidas seletada kunsti spordireporterile?

2011-03-31T08:56:00.020+03:00

Aega-ajalt jõuab ka kunst oma tähenduslikkuselt spordi tasemele pälvides ka vastavat huvi ja meediakajastust.

Mõni aeg tagasi usutles Priit Kuusk ETV saates "Kahekõne" Tiit Ojasood, teemaks "The Rise and Fall of Estonia", põhiline, mis teda huvitas, taandus järgmisele:

Kelle (mille) poolt te olete?

Kes võidab (ehk milline on teie visioon Eesti ja eestlaste tulevikust)?

Mida tuleks teha, et mitte hävida (kaotada oma kohta ajalooareenil)?

Muidugi ei ole Priit Kuusk (enam) lihtsalt spordireporter, ilmselt üritas ta teha ühiskondlikult teravat ja provokatiivset saadet (justkui matkides Aarne Rannamäed) ja seetõttu tuli ette ka taolisi küsimusi:

Kes on teie sihtgrupp?

Kes või mis on selle kõige taga?

Minu meelest võiks ka spordireporterid juba mõista, et ei ole olemas ainult pessimiste ja optimiste, et nii nagu spordis, on ka kunstis realiste ("poeetilisi" realiste, liialdavat ja lihtsustavat kujundlikkust kasutavaid realiste vms) – või sedagi, et ambivalentsus on tundeeluline tegelikkus, meie igapäevane psüühiline reaalsus (kas on absurdne kujutleda, et Shmigunil käib enne või pärast järjekordset ränkrasket starti peast läbi, et eh, kuidas ma küll vihkan seda rassimist, ja, oh, kuidas ma seda ikkagi armastan...)

Maagia, ideoloogia ja Kurja algupära

2011-03-19T07:46:00.016+02:00

Vaatasin "Luukerevõtit" (Skeleton Key, 2005) eelkõige kahe näitlejanna, Gena Rowlands’i ja Kate Hudsoni pärast ja ei kahetse. Nagu ikka pakuvad sedasorti õudusfilmid ka pisut mõtteainet.
Noor naine (Caroline/K. Hudson) asub põetajana tööle majja, mille pööningult avastab salapärase hoodoo toa. Tal tekib õigustatud kahtlus, et majaperenaisel (Violet/G. Rowlands) on mingi seos nii selle toa (maagia, spirituaalsete jõududega) kui ka majaperemehe haigusega (insult: halvatus, kõnevõimetus).
Sisuliselt kujutabki film kahe naise – noorema ja vanema – võitlust mehe (Ben/John Hurt) pärast, alles lõpus selgub, et tegelikult käib võitlus Caroline’i enda elu ja hinge pärast.

Juba üsna alguses kuuleme midagi võtmelist: Caroline’i mustanahaline sõbranna, kes on tuttav kohalike tavade ja uskumustega, ütleb talle julgustuseks/hoiatuseks: "Hoodoo mõjub ainult neile, kes sellesse usuvad".
Sel levinud arusaamal on erinevaid variante: maagiliste loitsude ja rituaalide mõju põhineb (enese)sisendusel ja (eba)usul; ka ideoloogilised loitsud ja rituaalid õhutavad või kinnitavad usku ("Teeme ära!", "Me võidame niikuinii!"); imesid suudavad näha või kordasaata ainult need, kes neisse usuvad jne, jne.
Miks see julgustav (kuid samas siiski ka hoiatav-hirmutav) lause filmis nii võtmeline oli?
Algusest peale on selge, et filmis, selles filmimaailmas see asi nii lihtne olla ei saa (et ütlen lihtsalt, et ei usu ja olen prii). Lõppkokkuvõttes selgubki, et Caroline’i sõbranna on toiminud tahtmatult Kurja instrumendina: sisendada ohvrile, et mitteuskudes võib ta olla vaba, oli osa Kurja plaanist, see oli sissejuhatus silmusesse. (Ja kuidas langevad subjektid ühiskonnas ideoloogia lõksu? – Eks ikka tänu usu sisendamisele, et ideoloogiast vabanemiseks piisab mitteuskumisest ja küünilisest distantseerumisest).
Üht anekdooti meenutades võiks siin viidata ka sama võtte "positiivsele" variandile: nooruk tunnistab rabile, et ei usu Jumalat, aga rabi lohutab: "Sellest pole midagi, sa ei peagi uskuma, käi lihtsalt korralikult sünagoogis ja ela õiglast elu".

St: sa võid vabalt säilitada oma uskmatuse (veendumuse, et Jumal/Suur Teine on fiktsioon vms), tähtis on see, et sa järgiksid mängureegleid ja osaleksid "süsteemis" (käiksid korralikult sünagoogis jne).

Filmi juurde naastes – Caroline’i langemises maagia lõksu ja ühtlasi ka tema allajäämises Violetile ei olnud määravaks mitte usk või usu puudumine, saatuslikuks sai see, et ta hakkas ka ise rakendama tõrje- või kaitsemaagiat, st ta hakkas järgima teise poolt kehtestatud ja kontrollitud mängureegleid.

(Umbes et: ma tegelikult ei usu päkapikkudesse, aga alati kui on jõulud ja nad käima hakkavad, panen ma neile sussi sisse hiirelõksu).

Caroline’i vastupanul oli otsustav, saatuslik osa tema alistamise plaanist... Maagiline ring, mille ta enda ümber tõmbas, mitte ei kaitsnud teda, vaid vangistas ta sisse (kui küsimus on mingi loitsu/reegli õiges või vales tõlgendamises ja praktiseerimises, tähendab see seda, et sa juba osaledki "mängus"/"süsteemis", oled selles kinni) – ja siis oligi tal juba lootusetult hilja karjuda: "Ma ei usu! Ma tegelikult ei usu sellesse!"

Lõpuks oli ta, kui see veel oli tema, löödud, pikali, halvatud, kõnevõimetu.
On öeldud, et ideoloogia haarab meid seest. Kuidas haarab maagia filmis Caroline’i – kuidas maagiline (imaginaarne) maailma ta endasse sulgeb?
Nagu õudusfilmides ikka (või eriti) on selleski filmis mõõde, mida on mugav nimetada psühhoanalüütiliseks: tegu on kolmnurgaga, kahe naise, noorema ja vanema (ehk siis "tütre" ja "ema") võitlusega isakuju pärast.
On märkimisväärne, et kui tütar hoiab filmis isa poole, siis poja- või vennakuju (keda filmis esindab perekonna advokaat Luke/Peter Sarsgaard) on salaliidus emakujuga.

(Kas oidipaalsed suhtestereotüübid on ikka Freudi sulepeast välja imetud? Ja kui ongi, siis miks neid ikkagi nii palju ekspluateeritakse?)

Naised on filmis ka väliselt sarnased, teineteise peegeldused, peegel on filmis ka maagiaobjekt, mida Violet kasutab Caroline’i keha, kehakujundi ja nooruse röövimiseks (me omastame või kaotame oma identiteedi kehakujundi vahendusel ja me võitleme oma peegeldustega surmani: kas sina või mina? – nii on see Lacanil ja nii on see ka selle filmi maagilises maailmas).

Caroline hoolitseb halvatud majaperemehe eest nagu oma isa eest: ta tahab lunastada oma "süü", st heastada selle, et ei hoolitsenud oma sureva päris isa eest.
Niisiis, tal on suurepärased hingelised eeldused langeda ülekannete ja projektsioonide lõksu, osaleda "mängus": ta hakkab majaperemehes nägema abitud "isakuju", keda ei tuleks mitte ainult põetada (perenaist tõrjudes ja kahtlustades), vaid kes tuleks ka päästa (ohtliku emakuju käest).
Kuid ei saa päästa päästmatut (st laps ei suuda päästa täiskasvanute suhteid või oma suhteid nendega: filmi sisu kujutaski ju teatud mõttes vaid lapse päästmisfantaasiaid – oma olulise “rolli“ otsimist mõistatuslikus suhtevõrgustikus).
Ainus võimalus oma hinge päästmiseks oleks olnud lihtsalt lahkuda Majast, Imaginaarse vallast (loobuda lunastuse ahvatlusest, loobuda oma fantaasiatest, ülekannetest ja projektsioonidest, st leppida võimatuse tegelikkusega, kaotuse ja surma pöördumatusega ehk siis – tunnistada ilmaolek korvamatuks ja väljuda lapsepõlvest).
Filmi tegelikkuse tasandil (kui alateadvuslik-lapselik-fantasmaatiline tasand kõrvale jätta) oleks Caroline'i lahkumine Majast mõjunud hoolimatult, ebainimlikult, aga nii mõjubki ju iga tõeline pääsemine...
Õudusfilmides tekib alati küsimus ka Kurja päritolu kohta (õigem oleks öelda, et õudusfilmid annavad meile vastuse Kurja päritolu kohta ka siis, kui me selle üle ei mõtle, seda ei teadvusta).
Pinnaliselt võttes on vastuseks rassism (igavene Kuri on võimusuhetes, ühiskondlikus ebavõrdsuses jne), samas on minu meelest pinna all, varjul, kuid pinnale üsna ohtlikult lähedal ka rassistlik vastus: Kuri peitub mustanahaliste maagias (hoodoos), st põhimõtteliselt siis nende (allasurutud) hinges.
Hoodoo on tegelikult sünkretistlik nähtus, mikstuur, segu eri kultuuride ja traditsioonide praktikatest ehk siis – tegu on sõna otseses (etümoloogilises) tähendus millegi diaboolsega ("dia" + "ballo": üle piiri heitma, piire segama, segadust tekitama).
Kuri on niisiis seotud eristuste ja piiride kadumisega, erinevate rasside ja kultuuride segunemisel tekkivate vältimatute (rassistlike jne) pingetega?
Multikulturaalsuse süva saatanlikkus?

Ideoloogiline kõnetamine

2011-03-02T13:53:00.017+02:00

Pöördun siin juba varem jutuks tulnud teema juurde ja täiendan oma teesi: lihtsustavalt võttes kujutas Ühtse Eesti suurkogu endast küll partokraatia ja populismi kriitikat (ideoloogiliste manipulatsioonide paljastamist jne) ja aitas eeldatavasti kaasa ka inimeste ühiskondlik-poliitilise teadlikkuse ja aktiivsuse kasvule jne, kuid samas andis ÜE ka ise meile suurepärase õppetunni ideoloogilisest kõnetamisest.
Kõige puhtamalt või otsesemalt kehastuski see kõnetamine etenduse lõpulauses "TE OLETE VABAD".
On juba juhitud tähelepanu lõpulause "teie"-vormile ja pisut arutletud, kas "meie"-vormi kasutamine ("Me oleme vabad") oleks võinud potentsiaalselt olla ideoloogiliselt efektiivsem, st ohtlikum, salakavalam (või hoopis paljastavam) või kas see oleks tähendanud ka mingi vastutuse võtmist vms.
On juhitud tähelepanu ka sellele, et "teie"-vormis pöördumine lihtsalt tõmbas (või taaskehtestas) piiri elu ja teatri vahel, sest – nagu M. Oidsalu osutas – etenduse eesmärgiks oligi ""poliit-teatri" paljastamine ja poliitikale tema "tegelikkuse", tõsiseltvõetavuse tagasi andmine, poliitika teatraalsusest puhastamine".
Oidsalu on lõpulause tähenduse võtnud kokku järgmiselt: "Lahkuge teatrist ja hakake päris elu elama, ärge laske end lavastada mingite poliitetenduste osalisteks, elage päris elu päris kodanikena".
Kuid kas selline piiri tõmbamine teatri ja poliitika (müüdi ja päris elu, fantaasia ja päris tegelikkuse) vahele ei olegi juba ise puhtaim ideoloogiline žest, ideoloogiline akt par excellence – mõelda vaid, meil oleks justkui tõepoolest võimalik kusagil (mingis kujuteldavas ühiskondlikus sfääris) elada päris elu päris kodanikena, st VABANA, väljapool ideoloogiaid (müüte ja fantaasiaid).
Kas sellises piiritlemises ei peitugi ideoloogilisuse tuum (minu teada on vähemalt L. Althusserist alates räägitud sellest, et iga ideoloogia sihiks on tekitada meis illusioon viibimisest väljaspool ideoloogiat… või siis suunata meid mingisse ideoloogivälisesse vabaduse ruumi, indutseerida meis usku sellesse).
J. Lacanist lähtuva ideoloogiateooria üheks põhiväiteks ongi, et ühiskondlike (ideoloogiliste) süsteemide fundamentaalne operatsioon ei seisne mitte fantaasia ja reaalsuse segamises, vaid, vastupidi, fantaasia ja reaalsuse (st teatri ja elu, müüdi ja tegelikkuse) piiritlemises, neid eraldava distantsi säilitamises.
Seega võiks ÜE lõpulause kui ideoloogilise kõnetamise lahti harutada järgmiselt: (1) meile sisendati, et me ei pruugi olla "süsteemi" osad, sellega identsed; (2) et me võime ka "süsteemis" säilitada oma nii-öelda autonoomsuse; (3) või et me võiksime VABALT opereerida ka väljaspool "süsteemi".

"Pihtimus"

2011-02-28T12:42:00.014+02:00

Eile ETVst nähtud Tanel Toomi "Pihtimus" oli kui omalaadne illustratsioon Pauluse kirjakohale: "Kas Seadus on patt? Ei sinnapoolegi! Kuid patust ma poleks taibanud midagi muidu kui Seaduse tõttu. (...) Mina elasin kunagi Seaduseta, kui aga käsk tuli, siis patt virgus ellu, mina aga surin. Ja selgus, et seesama käsk, mis pidi olema mulle eluks, oli surmaks, sest patt, kasutades võimalust, eksitas mind käsu kaudu ning tappis minu käsu varal."
(Ro 7, 7-8, 9-11)

Vabaduse küsimus

2011-02-23T18:06:00.009+02:00

Memokraat on hakanud avaldama Ühtse Eesti suurkogul osalenute memuaare, selgitavaid kommentaare ja mõtisklusi – ühelt poolt tundub, et liiga vara, teisalt jälle, et liiga hilja, st täpselt õigel ajal.
Aare Pilv juhib seal tähelepanu etenduse lõpulause pöördele: mitte "Me oleme vabad", vaid "Te olete vabad".
Ta kirjutab, et "suurüritustel oleks just "meie"-variant mõeldavam, sest just sellise hõlmava, mitte eristava retoorikaga saavutatakse ideoloogiline kõnetamine palju hõlpsamalt" ehk siis – "meie"-vormi mittekasutamine tähendaks justkui ka loobumist manipulatiivsusest…
Kõik on suhteline, ka manipulatiivsus.
Isand, kes kasutab "võimutuse strateegiat" (sest seda too vabakskuulutamine seal endast kujutas), tekitab käestantud võimu tühjale kohale viljaka pinnase – millele? – oma isandliku võimu edasisele kasvule ("Voh, see on üks õige Isand, ei suru meile midagi peale…").
Tahtlik kaotus pöördub sel juhul tahtmatult (aga sageli ka kalkuleeritult) võiduks – või lacanistlikult: sümboolne fallos kerkib sümboolse kastratsiooni kohale.
Sageli ongi ju "võimutuse strateegiate" rakendamine ainus võimalus olukorrast võitjana (väärikalt ja võimsana, st ikkagi siis Isandana) välja tulla…
Ok, see on mõistagi lihtne, aga.
Pilv kirjutab, et teda ei lase lahti "kiuslik kujutelm, mis oleks olnud siis, kui lõpulause oleks olnud "Me oleme vabad". (…) Mida peljati – kas vabaduse kaotsiminekut liigselgesse sotsiaalsesse rolli või ülemäärast vastutuskoormat väljaspool etenduse raame?"
Ma ei saa sellest küsimusest – või dilemmast sellises sõnastuses – hästi aru. Millist teatrivälist vastutust või millist vabadust piiravat sotsiaalset rolli oleks implitseerinud lause: "Me oleme vabad"?
Ja mida selline "Me oleme vabad"-kuulutus ikkagi tähendanuks? – Kindlasti ju mitte veel (kohe) uue ühiskondliku liikumise sündi või mingite siduvate lubaduste andmist.
Minu meelest andis etenduse lõpulause ("Te olete vabad") meile esiteks teada, et mingit uut parteid või ühiskondlikku liikumist siin ja praegu looma ei hakata – ja teiseks andis see meile mõjukalt teada midagi triviaalset, näiteks et meil tuleks mõelda oma peaga, tuleks olla tark ja läbinägev kodanik, tuleks enda eest ise aktiivselt seista vms – ja et see ongi see vabadus või et just selleks meil kõigil (mitte ainult teil) tegelikult ongi vabadus vms.
Ehk siis – see lõpulause seadis tõepoolest (vältimatult vajalikud) PIIRID.
Kas pole nii, et mida enam me tahame vabaduse üle mõelda, seda vabadust defineerida ja (kasvõi oma kujutluseski) teostada või vähemalt selle võimalusi endile visandada, seda enam tuleb meil end moraalselt talitsema, (oma eesmärke/vahendeid) piirama ja end vaimselt distsiplineerima hakata?
Kes saakski tänapäeval (kui pole just tegu pääsemisega mingist konkreetsest ikkest vms) kuulutada piinlikkust tekitamata või tundmata, kuulutada inklusiivselt ja abstraktselt, et me kõik (kuulutaja kaasa arvatud) oleme vabad?
Kas ei oleks see (potentsiaalselt) võinud asetada piinlikku valgusse vabaduse kui idee, vabaksolemise kui sellise?
Kuidas kuulutada kõnepuldist "Me oleme vabad" nii veenvalt, nii õigesti, et keegi (vähemalt mõni kuulajatest) sellise totruse peale naerma ei turtsataks?
Pilv lõpetab oma arutluse nii: "Jääb vaid loota, et ka ÜE tegijad ei teadnud, kas teatritegemine on otsem tee inimliku vabaduseni või pelgupaik vastutust eeldava vabaduse eest – sel juhul oleks ÜE veenev ja ehe."
Taas justkui dilemma, aga ei taipa, miks?
Kas pole teatritegemine kui otsem tee teatava vabaduseni ühtlasi juba ka teatav pelgupaik vastutust eeldava vabaduse eest?
Ma mõistan seda lihtlabaselt nii: ÜE oligi ehe ja veenev, kuna ÜE tegijad tegelikult teadsid, nägid ette, aimasid, et ainus võimalus olla veenev ja ehe (ja ühtlasi säilitada ka oma isandlikkus) on PIIRDUMINE teatritegemisega.

Viimases Jüri Üdi klubis küsis Rein Pakk kahelt teatriga seotud inimeselt, et kas riikliku tähtpäevaürituse lavastamine ei röövi midagi ühiskonnakriitilise mainega kunstnikelt, ka Ojasoolt ja Semperilt – ja nagu arvata võiski läksid kahe teatraali silmad juhmistunult suureks: et mis mõttes nagu…
Tore, et leidub veel selliseid küsijaid. Tõesti hea teada.
Aga ei teagi, kui palju on üldse neid (nii publikumi kui ka kunstnike hulgas), kes sellises küsimuses veel mingit küsimust mõista suudavad?

Me tuleme tulevikust (keyword poetry)

2011-02-21T15:20:00.003+02:00

alasti mehed
mehed alasti
me tuleme tulevikust

türann oidipus
abielus homoseksuaaliga
me tuleme tulevikust

seks naistepesus
ebasümmeetria ülistuseks
me tuleme tulevikust

fallose muutmine
tõeline õigeksmõistmine
me tuleme tulevikust

pinge tulevik
pinge tulevik
pinge tulevik
pinge tulevik

kopli tramm
tänavalitsid
me tuleme tulevikust

pehmed väärtused
palja ülakehaga
me tuleme tulevikust

naise stigmatiseerimine
triipkoodi põhimõte
me tuleme tulevikust

keha läbistamine
tõeline õigeksmõistmine
me tuleme tulevikust

pinge tulevik
pinge tulevik
pinge tulevik
pinge tulevik

taaveti täht
neurootiku tunnused
me tuleme tulevikust

juutidest heliloojad
kõige ebakindlamad inimesed
me tuleme tulevikust

anne frank väljamõeldis
me tuleme tulevikust

milleks kirjandus
tõeline õigeksmõistmine
me tuleme tulevikus

pinge tulevik
pinge tulevik
pinge tulevik
pinge tulevik

(Selgituseks: tegu on uue luuležanri – keyword poetry’iga. Siin kehtib vaid paar reeglit: 1) luuletus tuleb koostada otsisõnadest, mida sisestades on jõutud sinu blogisse (võid neid leida näiteks Statcounter’it kasutades); 2) otsisõnu võib luuletuses korrata, kuid iga otsinguline sisestus (koosnegu see sõnast, sõnade grupist või fraasist) peab luuletuses moodustama iseseisva „värsirea“ ehk siis säilitama oma algkuju konkreetse otsinguühikuna.)

Naised peavad mehi jobudeks

2011-02-20T16:14:00.004+02:00

Mehed on naiste silmis põhimõtteliselt jobud ja võivadki seda olla, kuid teenindussfääris võib taoline suhtumine hakata närvidele käima – viimati näiteks Viru Keskuse lillepoes: kui keskealine prillidega meesterahvas tammub nõutult lillevaliku ees, ei tähenda see tingimata seda, et ta jobu on (ei taipa midagi ilust ja tunnetest); ei pea talle "hakkajalikult", nii-öelda naiseliku krapsakusega appi kargama, et talle mõnd närvetut õit pähe määrida ("Kurat, kas teil endil oleks hea meel, kui teile selline kingitaks, mingi lugupidamine võiks ju ikkagi olla", oleks tahtnud käratada) – võib ju ka nii olla, et mehel on maitset ja ta peab lihtsalt plaani, kus võiks asuda järgmine lähim ja usutavasti parem lillepood (millele, mööngem, võib naine oma "loomuliku vaistuga" õigesti pihta saada, nii et sa loed ta silmadest: "Ei lähe sa, möku, siit kuhugi, ostad siit selle ära, see käib sulle küll").
Olen ka mujal (näiteks Vesivärava kohvikus) tajunud, et prillidega mees käivitab naissoost teenindustöötajates erilise kiskjainstinkti.
Niisiis lilled, koogikesed, aga samuti ka parfüümide või pükste ostmine ja juuste pügamine – neiski sfäärides ei viitsi naisteenindajad enamasti isegi teeselda, et nad su soove või märkusi tõsiselt võtaksid.
Ja mul alati on suur rõõm tekitada neis üks väike Kognitiivne Dissonants.

Miks me ei usu luuletajate aususesse?

2011-02-18T16:25:00.017+02:00

"Hoopis turvalisem ja rahulikum on lugeda luulet, mille puhul autoripositsioon on kohe alguses lukustatud, mille puhul pole pidevalt tunne, et lugejat üritatakse ninapidi vedada," kirjutab M. Oidsalu Wimbergi luulest tänases Sirbis.
Võiks ju temaga ülelibisevalt nõustuda, aga – kui mõelda vastupidi: kas ei tekita meis kõige enam segadust, kas ei riku meie rahu kõige enam just kahtlus, et äkki Wimberg ei üritagi meid ninapidi vedada?
Võib-olla on kujutlus Wimbergi "topeltmängust" ja "irooniast" lihtsalt päästerõngas lugejatele ja ühtlasi ka alibi (mask) autorile endale – miski, mille varjus pühenduda infantilisminaudingule?
Võib-olla oleme me kõik loomuldasa (intuitiivselt) "lacanistid" ja "poststrukturalistid", st me lihtsalt ei usu, et lausumise subjekt ja lausungi subjekt võiksid täiuslikult kattuda (st et kõneleja mõtlebki just seda, mida ta ütleb ja… seejuures ka NAUDIB seda).
Pööran siis ümber: ei ole (alati) nii, et lukustatud autoripositsioon (samastumine, õigemini, ülisamastumine, overidentification) on meile lugemisel turvalisem, hoopis autori irooniline distants (või sisemine lõhestumine) on turvalisem.
Kui loed mingit idiotismi, siis näpistad ennast ja ütled, et ei ole nii…ei ole võimalik… tegelikult on hoopis nii (nagu Oidsalu kirjutab), et "tekste iseloomustab ebamääraselt irooniline distantseerumine elust, oma subjektist, iseendast" – just nimelt "ebamääraselt"… õigemini, meil endil on mingi ebamäärane tunne, et see peaks nii olema (ehk siis: ei saa olla nii, et mingit trikki, pettust või "distantsi" ei olegi).
Minul isiklikult ei teki Wimbergi tekste lugedes kunagi kiusatust sellisteks ebamäärasteks tunneteks, kuigi ma tajun, kui raske võib olla teda tõsiselt võtta (st kui suur võib olla kiusatus teda mittetõsiselt võtta).
Seepärast meenutangi taas üht G. Marxi asjakohast tarkusetera: "He may look like an idiot and talk like an idiot but don’t let that fool you. He really is an idiot".
Kokkuvõttes võiks Wimbergi õppetund seisneda selles: ürita nii meeleheitlikult kui tahad (taidle, deklameeri ja deklareeri jne), ikkagi leidub neid, kes arvavad, et sa ei saa olla (vahetult) üks oma sõnade, oma luule, oma elu, oma subjekti ja iseendaga…sa lihtsalt ei saa olla see, kes sa paistad.
(Ja ega Wimberg ei ole mingi erakordne kaasus: näiteks Ühtse Eesti suurkogu puhul arvati samuti, et seal kusagil taga peab midagi muud ka olema, et sõnumi sisu on üks asi, aga autorite positsioon on teine asi jne).
Wimbergi retseptsiooni puhul võiks rääkida ka omapärasest pahupidisest künismist. Kui luuletaja kritiseerib midagi (võimu, ühiskonda vms), kurdab ja kaebleb millegi üle (nagu luuletajad seda sageli teevad), siis kipub küünik "ebamääraselt" kujutlema, et tegelikult luuletaja ikkagi, kasvõi masohhistlikult mõnuleb seejuures (naudib oma tõekuulutaja positsiooni, tähelepanu, taotleb tunnustust või kaastunnet jne) – st et ta on ikkagi lõhestunud.
Kui aga luuletaja valab infantiilsetesse värssidesse idiootse elumõnu, tekib lugejates vastupidine ("küüniline") refleks: ei saa olla, et sul tegelikult ongi nii hea olla, et sa päriselt nii mõtledki… siin peab ikkagi mingi konks, lõhestumine, mingi (irooniline) distants mängus olema…
Radikaalsemalt: Sina, luuletaja ei saa seista (üksüheselt) oma sõnade taga. Kui seisad, ei ole sa mingi õige luuletaja (subjekt). – Miks me ometi ei usu luuletajate sõnadesse (aususesse)?!

Laiose kompleks

2011-02-12T15:39:00.015+02:00

Tundub, et postmodernism on ammu ( ja märkamatult) möödunud, et ta kuulub mingisse möödunud aega, vähemalt ei kuule temast eriti enam midagi – mõistena oleks ta justkui kaotanud oma aktuaalsuse ja heuristilise (diagnostilise, deskriptiivse, ideoloogilise vms) väärtuse.
Minu mäletamist mööda oli Berk Vaher meil viimane, kes ilmutas teatavat kahjutunnet postmodernismi taandumise (hääbumise) suhtes – postmodernismi esteetilised, elutundelised jne võimalused jäid eesti kirjanduses justkui ammendamata (tõsi, ja ega meil näiteks ka "modernistliku" romaani kõiki võimalusi siiani vist ammendatud ei ole).
Huvitav fenomen on see, et teatavaid hääbuvaid asju (või siis teatavaid kujutlusi neist asjadest) kipuvad sageli elustama, üleval hoidma just need, kes end neile põhimõtteliselt vastandavad.
Näiteks on juhitud tähelepanu, et fundamentaalse freudisti kuju elab siiani edasi ainult kirglike antifreudistide kujutlustes – ainult nemad, antifreudistid suudavad ikka veel naiivselt uskuda mingite vulgaarfreudistide olemasolusse (õigemini, nad vajavad neid, et neile vastanduda ja neid paljastada, kuigi – see vaenlasekuju elutseb vaid nende endi peakoludes).
Nii võib vist olla (või hakata olema) ka postmodernistidega – neid ei ole olemas mitte niivõrd iseendas (an sich) või iseenda jaoks (für sich), vaid pigem kellegi teise jaoks, kes neile vastanduda tahab ja end selle vastandumise kaudu määratleda soovib.
Viimasest Sirbist Talveti arvustust lugedes mõjus igatahes üllatavalt, et Talvet räägib endastmõistetavalt postmodernistidest, mingist postmodernistide põlvkonnast, kuhu ta liigitab ka Aare Pilve.
Ma ei ole kunagi selle peale tulnud, et Pilve postmodernistiks lugeda või siis – et teda sedavõrd postmodernistlikult lugeda (kas ei harrasta Talvet oma kirjutises just "postmodernistlikku" lugemisviisi, intertekstuaalsete kajade ja isiklike assotsiatsioonide ülestähendamist: üks tekst viitab teistele, juba loetud või kirjutatud tekstidele, juba kogetud elamustele vms, mida võiks ju lõputult arendada: P. ütleb seda, aga nii on öelnud juba B. ja enne teda ka A… ja ma olen tegelikult ka ise midagi sellist kirjutanud, mõelnud või tundnud… jne – mille üheks tagamõtteks võiks lisaks isikliku intertekstuaalsusetaju esitlemisele olla ka ISALIK meeldetuletus või lausa osatamine, et kirjutaja on ikka ja alati vaid hilineja, kellegi järeltulija, kellegi POEG).
Mina ise ei ole ennast kunagi postmodernistiks pidanud (kuigi me nii või teisiti peaksime esindama mingit "oma aja" mentaalsust) – pigem olen end sisimas vahel postmodernismile vastandanud (aga selle selgitamiseks peaksin laskuma siinkohal ebaolulistesse täpsustustesse, et mis mõttes või suhtes see vastandumine minu jaoks oluliseks on osutunud).
Ma olen Pilve "Ramadaani" vaid tükati lugenud ja katkendeid kuulnud, aga ma miskipärast ei usu, et lugemine mu silmad avaks: et, jah, on ikka üks postmodernist küll!
Mida on tarvis selleks, et tajuda Pilve postmodernistina? – Kas näiteks kuulumist mingisse varasemasse (modernistide või humanistide) põlvkonda?
Kas ma võin ka ise olla "postmodernismis" niivõrd sees, et ma ei näe seda, mida keegi väljast näeb?
Kas uitajalik, flanöörlik hoiak on postmodernistiks olemise piisav tingimus (Talveti jaoks paistab see nii olevat) – ja kas see uitajalikkus viitaks siis mingile pinnalisele (üle)libisemisele asjade tõelistest tähendustest ja süvaolemustest (postmodernistliku elutunde üheks märksõnaks oli ju "pinnalisus").
Mõned Talveti kommentaarid (sulgudes) mõjusid eriti kummastavalt:
""Tõdeb Guantánamo salavanglate praktika põhjal, et kuri on tõesti olemas. (Hea, et nii ütleb postmodernistliku põlvkonna kirjanik.)"" – Miks see nii hea või esiletõstmist vääriv on? Kas see on hea ja eriline näiteks seepärast, et postmodernistid üldiselt ei tunnist kurja olemasolu? Või et nad üldjuhul ei märka seda oma pinnalisuses?
Või et nad "dekonstrueerivad" selle olematuks (nagu nad seda igasuguste humanistlike väärtuste ja nende vastanditega teevad)?
Kas niinimetatud antihumanismi, mida postmodernismiga seostatud on, käsitab Talvet mingi autistliku võimetusena empaatiaks (ja võimukriitikaks)?
""Hüüab eesti keeles koerale, kes metroorongi alla kipub: "No kuhu sa jooksed!" (AP -l on võimet endast välja tulla. Hea.)" – Nojah… hea on vist tõesti tõdeda, et vastupidiselt eeldustele on isegi postmodernistil INIMESE süda rinnus… et isegi postmodernist tunneb HUMANISTLIKKU muret teise elusolendi pärast ja suudab endast nii-öelda "välja tulla"...
Freudi jaoks tähendas "Oidipuse kompleks" ambivalentseid ja vastastikuseid (st sugugi mitte ühepoolseid) tundelaenguid, paraku sai populaarseks vaid ühekülgne ja seega ka lihtsustav versioon (poegade/järeltulijate kiivus ja mäss isade/eelkäijate suhtes…).
Kui sada aastat tagasi, näiteks aastal 1911 oleks Freud või mõni tema mõttekaaslane seda ette näinud, siis võib-olla oleks tuldud selle peale, et õigluse ja tasakaalustatuse huvides tuleks käiku lasta ka teine, komplementaarne mõiste, mille mina siin alles nüüd välja pakun: LAIOSE KOMPLEKS – ja seda selleks, et inimesed oskaksid paremini märgata ja nimetada kiivust, mida tunnevad isad poegade (eelkäijad järeltulijate) suhtes… kiivust, mis pole kraadigi vähem põletavam kui nende teiste oma…

NO73 - Ego, Id ja Superego

2011-01-26T16:17:00.044+02:00

Eile OPis NO73: "Võtame uuesti". Kui sageli mõjuvad telekast nähtud teatrietendused (või neid tutvustavad katkendid) vahetu elamusega võrreldes mannetumalt või kuidagi tolmunult (steriilsemalt, kuivemalt ja kõledamalt), siis seekord oli vastupidi: tükk tundus värskem ja põnevam (orgaanilisem) kui vahetus antuses tajunud olin.
Telelikud lõiked, rakursside muutused (siit ja sealt) jne on vist kuidagi kooskõlas tüki hektilise loomusega (äkilistel pööretel ja sisselõigetel põhineva olemusega) ja vist suutsid seda ka soodsal viisil võimendada.
Seda tükki teatris vaadates meenus mulle Žižeki (umbkaudne) mõttekäik: kui leian teoreetilise aparaadi, millega teosele läheneda, muutub ka igavaim teos huvitavaks.
Ei olnud see sugugi nii igav tükk, et vajadus "teoreetilise aparaadi" järele vastupandamatuks oleks paisunud, aga pakun siiski visandlikult välja, kuidas ma vaatasin seda tükki Freudi psüühikamudeli (Ego, Id, Superego) vaatevinklist.
Põhimõtteliselt jaguneb lavastus kolmeks selgelt eristuvaks osaks ja iga osa on esitatud ühe psüühilise instantsi vaatepunktist (paljastades ühtlasi selle instantsi sisemisi püüdlusi, motiive, turbulentsust, dünaamikat) – ja nii on see juba dramaturgiliselt paika pandud.
1.
Esimene osa on maha mängitud puhtalt Superego (Ülimina) vaatepunktist – lavastaja (näitetrupi juht ja kamandaja) istub kõrgel üleval saalis ja jagab sealt laval proovi tegevatele näitlejatele käsklusi.

Lavastaja kui Superego ja Isand on näitlejatest ruumiliselt ja moraalselt jne kõrgemal: ta näeb kõiki teisi ja on ise puutumatu, nähtamatu (nagu Tõde, mis on out there).
Lavastaja kehastaja istus saalis täpselt minu taga, nii et Superego hääl (karjatused, ägamine jne) tuli minuni kusagilt kuklast või üle vasaku õla (Superego ongi peaasjalikult hääl, sisemine daimon, südametunnistuse hääl vms).

Vahel tuli Superego'l (s.t lavastajal) ka füüsiliselt tegevusse sekkuda, lavale tormata – kui näitlejate jahmerdamine juba väljakannatamatuks muutus – ja see pani talle põntsu.
Jumaliku või isandliku hääle inimlikud kehastumised on sageli määratud mandumisele, korrumpeerumisele.

Argitasandile laskunud Isand osutub sageli impotendiks, naeruväärselt tühiseks mehikeseks (nii oli ka lavastajaga selles etenduses: liiderlik ja võimutu veidrik).
2.
Kui tüki esimeses osas mängitakse maha etenduse peaproov (näidatakse lavastusprotsessi Superego vaatepunktist), siis teises osas paljastatakse meile etenduse pahupool – ehk siis näeme seda, kuidas käituvad näitlejad etenduse ajal lava taga, kuidas seal möllavad meile tavaliselt nähtamatud, allasurutud, varjatuks jäävad madalad kired (rahuldamata ambitsioonid, kiivus, isekus, himukus, väiklus jne).
Teine osa on seega esitatud Id’i (Miski) perspektiivist või, täpsemalt, meie pilgule on paljastatud niinimetatud alateadvuse (ehk näitlejate rahuldamata ja talitsemata tungide) sfäär.
3.
Nüüd tuleks loogiliselt järeldada, et etenduse kolmas osa on esitatud Freudi kolmanda psüühikainstantsi ehk siis Ego (Mina) vaatapunktist ja võta või jäta: nii tegelikult ongi.

Etendus mängitakse uuesti maha, kuid nüüd ei näe me mitte prooviprotsessi (nagu esimeses osas) või lavatagust kirgedemöllu (nagu teises osas), vaid etendust ennast (etendust etenduses, teatrit teatris).
Ego funktsiooniks on olla vahendaja Superego (perfektsionistliku lavastaja) nõudmiste ja Id'i ihade (näitlejate tõrjutud, kuid alati vallanduda ähvardavate kirgede) vahel ehk siis – säilitada publiku (avalikkuse, ühiskonna) pilgule illusioon nagu toimuks etendus veatult, nagu funktsioneeriks Teater nii nagu ette on nähtud (Mina kuvand ei mõrane, kuskilt ei pragune, Miski teda lõhki ei kisu, Superego teda ei piina ja ei süüdista).
Näeme selle osa jooksul, millist vaeva sellise illusiooni säilitamine Ego’lt (näitetrupilt, teatrilt üldse) nõuab.
Vulgaarfreudistlik visand aitab ehk mõista, kui autorefleksiivselt laetud on NO73 oma metatasandil.

Eile õhtul vaatasin...

2011-01-25T18:54:00.026+02:00

…Fox Crime’ilt poole pealt Criminal Mind’si (Kanal2-s "Kurjuse kannul"). Mõrvade tagamaad jäid seetõttu küll hämaraks (mõrvarina võis käsitada preestrit, kelle ohvrid surid eksortsismi, s.t Kurja väljaajamise käigus), kuid põhimõtteliselt sain kiiresti olukorrale (eetilistele, juriidilistele jne dilemmadele) pihta.
Lõpus kerkis Rossi ja Hotchneri dialoogis üles ka küsimus Kurja päritolust ja olemusest, mis jäeti mõistagi sobivalt lahtiseks (on see igavene ja universaalne, psühholoogiline, geneetiline vms).
Kui ma ei eksi, siis selle sarja igas episoodis esitatakse kas alguses "motona" või lõpus "moraalina" mõne tuntud mõtleja mõttetera (tsitaat) – ja seejuures pole mulle kordagi jäänud muljet, et mõtteterad oleks hiljem "kunstlikult" külge poogitud, vastupidi, pigem tekib tunne (illusioon), et lood ongi konstrueeritud (tuumsetest) mõtteteradest lähtudes.
Ja ma olen alati kergelt imestanud, et selleks on üldse vaevutud: kellele selline "mõttesügavuse" taotlemine, mis pealegi täidab pigem meeleolutsemise funktsiooni, nii väga korda võiks minna – mingile intellektuaalse(ma)le sihtgrupile?
Aga ma usun, et sellisel tasemel sarjades pole miski niisama, tulutu (kõik allub kainele arvestusele ja rangele distsipliinile…).
Olen noid tsiteerimisi võtnud ikka pinnaliselt, möödalibisevalt, aga seekord tabas mind nagu välk, kui Prentiss ütles eilse osa lõpus (siis kui nad toimunu üle mõlgutavad, selle mingisse isiklikku või "filosoofilisse" konteksti paigutavad) midagi sellist: "Mulle meenusid read "Surnutest": "Ma arvan, ta suri minu pärast…"" – järgneva pausi jooksul jõudis mul peast läbi käia, et kas tõesti tsiteeritakse Joyce’i!– ja siis, jah, ütles Rossi seepeale, andes ühtlasi märku, et ta (loomulikult) on teadlik tsitaadi autorist, midagi umbes sellist: "James Joyce on öelnud ka, et kiriku suurimaks vaenlaseks ei ole mitte filosoofia ja…, vaid inimene."

Seegi oli hea näide nende "ühisteadvusest" kui dialoogi ja efektiivse koostöö eeldusest (üks alustab lauset/arutlust, mida teine võib varieerivalt või ka antiteetiliselt jätkata).
Ka "profileerimisel" (kurjategijate iseärasuste jms kirjeldamisel) toimitakse lõppkokkuvõttes nagu "üks mees", nagu üks mitmepealine, erinäoline, kuid integreeritult funktsioneeriv intellekt – see on asi, mis on mind alati kuidagi kadedaks teinud, pannud end tundma irdununa (justkui tahaksin olla seal või üldse kusagil samuti vaimselt osaline).
Olen mõelnud, et miks ma seda sarja nii kiindunult, kuigi mitte eriti järjekindlalt vaatan, ja spontaanselt võiks öelda: selleks, et veeta tunnike koos sümpaatsete ja intelligentsete inimestega (nende inimeste all mõtlen siis FBI käitumisuuringute osakonna liikmeid).
Veel üks neeldumise põhjus, kui järele mõelda: kõik nad peegeldavad teatavat toimetulekut trauma, masenduse ja süütundega.

Hiljuti keegi küsis...

2011-01-23T14:54:00.004+02:00

...mida ma loen. Ütlesin, et loen korraga mitut raamatut, nelja-viit. Selgus, et tema ka. Tal olevat neid korraga rohkemgi käsil (15 tükki). Ei hakanud arutlema teemal, millal tuleks pooleli olev raamat arvata pooleli jäänud või pooleli jäetud raamatuks (lugema hakkamine tähendaks siis pigem suhte taastamist, mitte suhte jätkamist).
Pikalt ootele, standby’le jäänud raamatuga võib ju suhe hõlpsasti ka katkeda (nii nagu mõne inimesega, keda ammu kohanud ei ole, võid alustada vestlust justkui jätkates eile pooleli jäänud arutlusteemat, mõne teisega tuleb see ühine arutlusteema aga üha uuesti ja uuesti üles leida).
Tundub, et aktiivne, sisuline lugemissuhe saabki korraga (paralleelselt) olla vaid u 4-5 raamatuga, vähemalt minu puhul (veider on pidada pool aastat tagasi alustatud raamatut ikka veel raamatuks, mida loen, mis on lugemisel: kas pool aastat hiljem saab astuda samasse jõkke?).
Ei hakka siin arutlema, millest tulenevad katkestused ja kõrvalehüpped (põhjused on piisavalt triviaalsed või universaalsed).
Huvitavam oleks mõelda selle üle, miks mõjub lineaarsel konveier-meetodil lugemine ("üks raamat korraga" ) kuidagi piiravalt ja pueriilselt. Ja miks kuulub kirjandusteoste väärtustamine läbilugemise kiiruse alusel ("Jube hea, lugesin läbi ühe õhtuga/paari päevaga…") üldjuhul noorukiikka?

Nii jube huvitav, et ei saanud arugi, kui juba raamat läbi sai (ei saanud arugi kui juba elu läbi sai).

Katkestuste ja kõrvalehüpete üht põhjust siiski vestluses mainisin: on raamatuid, mis annavad ennast "kätte" või annavad endast parima juba esimesel või teisel kolmandikul: kahe viimati loetud raamatuga (Richard Dawkinsi "The Good Delusion" ja Denis Duttoni "The Art Instinct") oli just nii – lõpu oleks võinud ka lugemata jätta, midagi olulist ei lisandunud, aimasin seda, kuid lugesin siiski põhimõtteliselt, kohustundlikult lõpuni (noblesse oblige or smthng).

Kuigi raamatute suurimaks vaenlaseks on teised raamatud, tuli põgusalt jutuks ka raamatu poolelijätmisest tulenev omalaadne (süü- või häbitunde sarnane) ebamugavustunne – nagu oleksid vestluskaaslasele ebaviisakalt selja pööranud või kooli pooleli jätnud… kuidagi tujukaks, kärsituks, lodevaks või pealiskaudseks osutunud.
Muidugi on lugejalgi alati omad õigused ja vabandused.
Kaur Kender on kusagil öelnud, et põrnitseb enne kirjutama hakkamist kolm tundi tühja arvutiekraani – kas ei eelda ka mõne raamatu lugema hakkamine põhimõtteliselt midagi sellesarnast? Näiteks kolmetunnist lakke vahtimist argisest distantseerumise, keskendumise, häälestumise eesmärgil…

Raamatutega on ju põhimõtteliselt nagu inimestega: mõnega ajad jutud käigupealt ära, teisega tuleks selleks justkui spetsiaalne aeg ja koht planeerida, ennast kokku võtta…

Mõnest raamatust jääd lugedes maha (ei lähe temaga kaasa), mõnest kiirustad ette (mõtled temast kaugemale).

Tolle vestluse käigus mainisin ka muuseas, et loen parajasti ühe sellise autori sellist teost, mis peaks mul (eeldatavasti) ammu loetud olema – täidan piinlikku lugemislünka.
(Alles nüüd, lugedes olen aru saanud, kui suur see lünk oli ja et selle lünga minimaalnegi täitmine eeldab tegelikult enamat kui selle ühe raamatu lugemist).
Selgus, et tema on endale aasta alguses koostanud terve nimekirja kohustuslikest, kuid ikka veel lugemata raamatutest.
Nõustusime, et sellised kohustuslikud (kanoonilised) raamatud on põhimõtteliselt olemas – ja ühtlasi tuleks ka eeldada, et igal (teadlikul, haritud) lugejal on ka isiklikud kiivalt varjatud salalüngad…
See oli ebatavaliselt avameelne jutuajamine.

Hakkasin siin kirjutama aga eelkõige seetõttu, et tolle jutuajamise käigus meenus mulle Pierre Bayardi "Kuidas rääkida raamatutest, mida me lugenud ei ole" (tlk. Tanel Lepsoo, ilmunud 2008) – tahtsin siin sellele (esialgu) lihtsalt tähelepanu juhtida.
Minu teada ei ole meil seda raamatut kusagil arvustatud, ei kujuta ka ette, kui paljud on seda üldse lugenud või sellest midagi kasulikku leidnud.
Ise olen sellest ainult ühe inimesega vestlema sattunud ja seejuures väga põgusalt, kuna minu siiraks üllatuseks oli vestluskaaslase hoiak eitav, lausa arutlemist blokeeriv: Bayard, kes minu meelest esindab vägagi prantslaslikku (selget) vaimulaadi ja on (peenelt) vaimukas, oli valmistanud talle lihtsalt pettumuse…
Mõnda inimest nii-öelda lihtsalt ei huvita teatud teemad, ta nimetab neid näiteks liiga tühisteks vms – huvitav ja tähelepanuväärne on aga inimeste mittehuvitumine üleüldistest, potentsiaalselt meid kõiki puudutavatest tabuteemadest (näiteks konventsionaalsetest pühadustest ja silmakirjalikkusest jne) .

Teated Eesti elust...

2011-01-10T16:40:00.003+02:00

...toovad meelde Groucho Marxi hoiatuse: „He may look like an idiot and talk like an idiot but don’t let that fool you. He really is an idiot“ – mida võiks parafraseerida ka näiteks nii: „Ta näeb välja nagu kaabakas ja räägib nagu kaabakas, aga ärge laske end sellest ninapidi vedada. Tegelikult ta ongi kaabakas.“

"Mupo endine juht Kaimo Järvik ning kohtutäitur Priit Lantin tunnistasid ülekuulamisel oma pistisevõtmist ja -andmist, ütles Põhja ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Endla Ülviste…".

Leevenduseks lühikese alleeliga serotoniinitransporteri omanikele

2011-01-07T20:54:00.000+02:00

Viis postulaati "Antikristuse" asjus

2011-01-05T18:11:00.012+02:00

1.
Lars von Trieri "Antikristus" on kogetav ehtsa kunstiteosena – seega filmina, mille vaatamisel võib kogeda ehtsaid esteetilisi emotsioone.
2.
Ehtsate esteetiliste emotsioonide hulka kuuluvad (juba Aristotelese järgi) hirm ja kaastunne.
3.
Ebaehtsate esteetiliste emotsioonide hulka kuuluvad iha (millegi järele) ja jälestus (millegi ees) – seda nii kehaliste kui ka vaimsete (moraalsete, intellektuaalsete) reaktsioonide tasandil.
4.
Kunstid, mis tekitavad iha ja jälestust, on ebaehtsad kunstid (pornograafia, didaktika).
5.
Hirm ja kaastunne, mida "Antikristus" tekitab, asuvad kõrgemal nii ihast ja jälestusest (närvisüsteemi reflektoorika tasand) kui ka heast ja kurjast (moraalivaistude, intellektuaalsete otsuste tasand).

Postulaadid on kaudseks vastuseks sellele postitusele siin!

Stockholmi sündroom

2011-01-05T14:18:00.008+02:00

Stockholmi sündroomi kirjeldatakse tavaliselt kui psühholoogilist fenomeni, mis väljendub vangistatu lojaalsuses vangistaja suhtes – süüdistamise asemel hakkab vangistatu kurjategijat õigustama, isegi armastama.
Sarja "Kurjuse kannul" (Criminal Minds) eile nähtud osas põhjendas üks profileerija sellist käitumist dilemmaga: "Kohandu või sure" –
ja mulle meenus, et kunagi põhjendasin ühele tuttavale oma suhtumist teataval ametipostil töötamisse samuti "Stockholmi sündroomiga": ma ei kiru oma tööd, ma pigem õigustan, olen nii-öelda lojaalne (nagu pantvang)… sest mis mul siis muud nii väga üle jääbki (hüsteeritsemise asemel, mingigi sisemise väärikuse säilitamiseks): ehk on sellises suhtumises midagi amor fati’st, saatusearmastust (tunnistada sattumuslikku kangelaslikult saatusena või… hoopis allaheitlikult paratamatusena?).
Kuigi tol hetkel tajusin seda mulle omase, pinnalise ja eneseiroonilise joke’ina, on selles vist siiski oma (sügavam ja üldisem) tõde – kas ei ole me kõik elu pantvangidena vastamisi dilemmaga: "Kohandu või sure"?
Kas ei ilmuta me kõik oma etteantud või pealesurutud sotsiaalsetes (ja professionaalsetes jne) rollides – lojaalsete sobitujate või meeleheitlikult kiindunud klammerdujatena – teatud märke "Stockholmi sündroomist"?

"MA SÖÖN SU ÄRA!"

2010-12-30T15:56:00.013+02:00

Elias Canetti alustab oma teost "Massid ja võim" järgmiselt: "Inimene ei karda midagi rohkem kui tundmatu puudutust. Me tahame näha, kes meist kinni haarab, me tahame, et suudaksime seda ära tunda või vähemalt millegagi ühte viia. Kõikjal väldib inimene võõra puudutust. Öösel või üldse pimedas võib kohkumus ootamatust puudutusest üle kasvada paanikaks."
Mind paelusid või isegi hämmastasid tema avasõnad kohe ja kuidagi eriliselt.
Ilmselt jääb mulle eluks ajaks meelde üks vapustav episood elust, mis neile ridadele mõeldes alati meenub: kord Saksamaal tuttava juures ööbides sisenesin pimedasse tuppa ja, tahtmata papagoid häirida, püüdsin leida vajaliku raamatu käsikaudu, tuld süütamata – võib-olla ma riivasin õrnalt ta puuri ja ehmatasin teda või aistis ta niisamagi läbi une ja pimeduse kellegi ebamäärase (ja seetõttu ka ohtliku) lähedust ja ta – HÄÄLITSES!
See ei olnud väikese linnu häälitsus, see oli KOHUTAVA ÜRGKOLETISE häälitsus, ennekuulmatu, kuid siiski üdini tungivalt tuttav – häälitsus aegade sügavaimast pimedusest, vana kui maailm.
Me tegelikult ei tea, kui palju meiegi, inimeste elust on – reaktsioonina, kaitseformatsioonina – ära määratud ürgalgse puudutusehirmu poolt: "Kõiki distantse, mis inimesed enda ümber loonud, dikteerib see puudutusehirm… Ainult mass võib lunastada inimese sellest puudutusehirmust")

Kop-kop

2010-12-26T15:23:00.036+02:00

Eile sattusin lehitsema üht kriitikaraamatut minevikust, mis ei olegi mitte Mägede taga (nii mineviku kohta ei öelda), vaid pigem siis kusagil Teisel Kaldal, teisel pool Lõhet.
Juba pealiskaudsel sirvimisel kogunes näputäis "lugemisnopmeid" (sellist väljendit kasutas kunagi vist Peeter Olesk), mis võiksid vabalt olla pärit ka kaasaegsest kriitikast – st oleksid ka täna omal kohal, aktuaalsed – või mida ma ise või keegi teine võiks vabalt näiteks ka homme mõnes kirjanduskriitilises arutluses (tsitaadina, osutusena) kasutada: kas siis toetumiseks, tõukumiseks, vaidlustamiseks…

Järgnevalt mõned nopmed (autor jäägu esialgu saladuseks):

"Kriitika ei olegi midagi muud kui kindla spetsiifilise vormi võtnud võitlus hea ja halva kunstimaitse vahel. Hea ja edasiviiv maitse võidab siin igal juhul, aga millal see sünnib, on juba sootuks iseasi." (1982)

"Eetikas ei ole pidevat hulka, nagu tunnetuses või esteetilises väärtusreas. Kõlbeline suhtumine maailmasse peab ümbritsevat paratamatult ja olemuslikult diferentseerima, jaotama, eristama, selle ilminguid kvalifitseerima. Kõlbeline hinnang on jäik ja üleminekuteta." (1985)

"… just ses nooremas kriitikas on taas märgata preskriptiivsuse tõusu, kogu kultuuritervikule orienteerumist, taotlust muuta kriitika ühiskondliku kriitilise mõtte arenguväljaks ja järelikult – tõusta teose ja kirjaniku tasandilt kõrgemale ning eemale, olla muid sihte silmas pidades teoste suhtes isegi ülekohtune või hoolimatu." (1979)

"Suurte luuletajate isiklik pessimism ja kibestustumus on ikka osutunud laiemas kontekstis eriti kirglikuks veendumuseks, eriti kõrgete ja kompromissitute sihtide väljendusvormiks." (1986)

Triviaalselt mõjub mõte, et aeg-ajalt oleks kasulik uurida või meelde tuletada, kuidas 20-30 (või 60-70 jne) aastat tagasi kriitikat kirjutati, mille üle diskuteeriti jne.
Muidu võib tõepoolest tunduma hakata, et kirjanduskriitiline mõte saigi alguses siis, kui Tõnu Õnnepalu kirjutas eesti kirjanduse valmissaamisest või kui Hasso Krull kirjutas Tuglase kuju varisemisest ja kirjanduse pudenemisest (st kusagil 80ndate lõpus ja 90ndate alguses).
Triviaalne on ka osutada katkestusele kultuuris ja kirjandusteadvuses (sellest on küll ja küll leierdatud ), kuid – kas see katkestus on ikka Lõhe (mille siinpoolselt servalt saaks võidukalt, kuid siiski solidaarselt viibata teisel serval olijatele), või on see ikkagi pigem Sein, mis meid lahutab.
Tundub, et suur osa kunagistest aktiivsetest kultuuriinimestest on kaunis hermeetiliselt sulgunud oma tuppa (või lausa varjendisse keldrikorrusel) ja ega nende uksele keegi nii väga kopsimas käigi – või mulle tõesti ainult (võhiklikult) tundub nii?
Äkki on nii, et kui tollest Seinast mingi pragu leida, sinna ülevoolavalt hõigata "Uhhuu!" ja siis kõrv vastu panna, kuuled summutatud sosinat: "Kuss! Meil on siin parajasti uneaeg…"
(Mõni võiks siin asja- ja ajastutundlikult ka vastu väita, et eks me kõik, nooremad ja vanemad elutse nii või teisiti mingites oma tubades või box’ides või "ajakapslites", ühed sunnitult, teised tahtlikult, ühed kibestunult, teised kergendust tundes…).
Tolle kriitikaraamatu lehitsemisel tekkinud tundeid setitades meenus ka – ahhaa! – Holger Kaintsi äratundmine viimases Sirbis: "...taipasin, kui tugevasti on viimastel aastatel eesti kirjanduses ennast kehtestanud nooremas keskeas (30–45aastaste) põlvkond. Tagasi mõeldes ei oskagi arvata, et ühelgi varasemal perioodil oleks üks suhteliselt kitsas vanuserühm nii valdav olnud. (…) Ka 1990ndatel, mis olid ju mitmes mõttes murdelised, oli oluliste tegijate vanuseline skaala palju laiem."
Meil on ilmunud igasuguseid luuleantoloogiaid, aga äkki kuluks ära ka kriitikaantoloogia (valik krestomaatilisi tekste). Mäletan, et ülikoolis pidin mingiks eksamiks lugema kogumikku "Eesti kirjanduskriitika 1875-1900" (ilm. 1984) – aga hilisemad aastad?
Ülikoolist vedasin ennast (läbi häda) läbi, huvide objekt oli ikka kuidagi liiga ebamäärane; ei lugenud ka tollast kirjanduskriitikat isiklikuks lendutõusuks valmistuja kullipilguga… nüüd tagantjärele teeksin seda meelsasti (viletsa filoloogi süütunde leevendamiseks), aga olgu see siis ikka tõesti mingi hästi komplekteeritud ja kommenteeritud Best of-kogumik.
Ah jaa –
tsiteeritud katkendid olid pärit Andres Langemetsa kogumikust "Post Librum. Kirjandusmõtisklusi 1972-1987" (ilm 1992).
Mäletasin lehitsematagi kahte kunagi muljet avaldanud ja nüüdseks vist "krestomaatilist" kirjutist, üks räägib pausidest luules, teine Runneli "Müüdist".
Vähemalt niigi palju siis…

Täiskuuaeg

2010-12-22T19:14:00.009+02:00

Eripärane tunne - aju nagu kiirgaks või helendaks, s.t oleks nagu elektrifitseeritud.

Teist ööd on uni häiritud, täna päeval andis eriti tunda: pidev PIIRIPEALNE olek.

Kuidas kommenteerite, tunnete ka midagi sellist?

Nagu kaks tilka vett

2010-12-22T18:04:00.013+02:00

"Isa rääkis mulle nõnda:
(…) Pea meeles poeg: sa pead käituma nii, et sind õnnistaksid sinu vanaisad, sõjapealikud. Hoolitse selle eest, et nad tunneksid sulle kaasa. Ühel päeval, kui sa kulged mööda elu rännuteed, mõistad äkki, mida sa pead tegema, ja miski ei takista sind enam. Siis saavutad vähemagi vaevata aumärgid, mida ihaldad. Au ja kuulsus on sinu päralt, ilma vähemagi pingutuseta. Meie vanaisad, sõja isandad, valitsevad kõiki sõjaõnnistusi, ja kui sa aupaklikult paastud ja end surmani januga piinad, siis need antakse sulle.
(...)
Enne kui midagi tegema hakkasime, tõime alati tubakaohvrit. Arvasin muidugi, et see on midagi tõesti vägevat, ja olin väga õnnelik. (...) Sain ju aru, et Vägede Riituse liige, olgu see mees või naine, erineb teistest inimestest, ja mina tahtsin kangesti olla nõid, mitte enam tavaline inimene."
("Kärgatav Kõu. Ühe indiaanlase autobiograafia", tlk H. Krull)

"Seda kutset saada, Stephen, ütles preester, on suurim au, mida Kõikvõimas Jumal võib inimesele osutada. Ühelgi kuningal või keisril siin ilmas pole toda võimu mis Jumala preestril. Ühelgi inglil või peainglil taevas, ühelgi pühakul, isegi Õndsal Neitsil endal pole toda võimu mis Jumala preestril: võtmete võimu, kinnisidumise ja patust lahtipäästmise võimu, eksortsismi võimu, mis võib Jumala loodud olenditest välja ajada kurjad vaimud, kellel on nende üle meelevald, võimu ja voli sundida suurt Taeva Jumalat laskuma alla altarile ning võtma leiva ja veini kuju. Milline kohutav võim, Stephen!
(...)
Kui tihti oli ta näinud end preestrina, rahulikult ja alandlikult rakendamas toda kohutavat võimu, mille ees tundsid aukartust inglid ja pühakudki! Kuidas armastas ta hing tolles ihas salamisi meeliskleda!"
(James Joyce, "Kunstniku noorpõlveportree", tlk J. Rähesoo)

"Geeniuste asi" Sirbis

2010-12-17T18:27:00.016+02:00

"Teadlasena jääb Tšiž niisiis monistiks, mis ka ei üllata: ta selgitab orgaaniliste põhjustega ("aju ehituse eripäraga") nii Gogoli-nimelist kirjanduslikku fenomeni kui ka Gogolit kui psühhopatoloogilist isiksust ja tema lähtekohaks on keha võim vaimu üle (meenutagem, et Tšiži kaasaegse Sigmund Freudi lähtekoht oli risti vastupidine – vaimu võim keha üle, hingeliste "komplekside" võim looduslike tungide üle…"

(Lähemalt Sirbist!)

Lugev inimene 2

2010-12-14T22:51:00.013+02:00

Täna nägin bussis nr 18 (Laagri-Viru keskus) jälle üht lugevat inimest, noort vibalikku naist või pigem neidu - raamat tundus olevat midagi õpikulaadset: mitte eriti paks ja selline asise moega, jõudsin kiiruga silmata ka üht alapealkirja: AIRWAY AND OXYGEN SUPPORT - tulevane lendur, stjuuardess?

Lugev inimene

2010-12-09T14:03:00.008+02:00

Eile nägin bussis haruldust, LUGEVAT INIMEST – oli üks tuttav tõlkija, prantsuse filoloog.
Eks meil (Tallinnas) ole ka tingimused halvad, otsad on liiga lühikesed ja ühissõidukid liiga ebamugavad (täis, kitsad)…
Linnaliinidel meil reeglina ei loetagi – isegi neis mitte, mis tulevad suhteliselt kaugelt (näiteks Muugalt kesklinna) ja kus saab pikemalt persetada, siiski, erandkorras olen näinud kaasreisijat süvenemas venekeelsesse kriminulli või naistekasse.
Vahel võib mõnd noorukit näha ka konspekti/õpikut lugemas… Ja ükskord 4 aastat tagasi nägin Õismäele suunduvas trollis noort juuti lugemas paksu venekeelset Taaveti märgiga (või menora kujutisega) raamatut – see mõjus muidugi nagu "klišee" ja tekitas aukartust.
Lugev inimene võib mõjuda ühissõidukites nagu näljane (mittekohalik, läbisõidul olija), kes oma sumadanist või kilekotist midagi ebamäärast suhu topib ja äraoleval ilmel mälub.
Ega meil ju avalikes kohtades – mõtlen tänaval patseerides või parkides vm – ka üldiselt ei einestata (mulle meeldib väga tänaval käies midagi süüa, teen seda kindlasti esimesel võimalusel välismaal viibides – see nagu kuulubki välismaal olemise juurde).
Olen mõelnud (kunagi) koostada isikliku pingerivi:
1) kõige keerulisema/sügavama sisuga teostest, mida kohalikes ühissõidukites (läbi) lugenud olen (näiteks "Bhagavadgitâ")
2) teostest, millesse süvenemisel olen unustanud või peaaegu unustanud õiges peatuses väljumise (näiteks W. Benjamin)

Ja, palun, vaadake, mis toimub Pariisis.

Refleksioon

2010-12-08T19:13:00.004+02:00

Päevalehes kirjutav Kaarel Kressa toob ära tsitaadi Viivi Luige "Varjuteatrist" (mida ma veel lugenud ei ole):
"Roomas saad sa teada, et sa ei tea, mis see kõik on, ja et sul polegi seda tarvis teada," kirjutab Luik. "Ela."
Usun, et mõnes nii-öelda võimalikus maailmas leidub kindlasti ka selline romaan, kus jõutakse taoliste tõdemusteni hoopis teist, vastupidist teed liikudes – tullakse mõnest "tsivilisatsiooni keskpunktist" (Roomast, Viinist, Konstantinoopolist) ja jõutakse mingisse vaesesse ja kõledasse põhjamaisesse kolkasse, et taibata: "Just siin, Tännassilmas saad sa teada, et sa ei tea, mis see kõik on, ja et sul polegi seda tarvis teada. Ela."

Sunday Morning

2010-12-05T00:01:00.000+02:00

Robustne kaunishing

2010-11-27T15:00:00.009+02:00

Muidu ikka huvitava kirjutajana tundunud Paavo Matsini viimastes avaldustes on miski hakanud häirima, häirima mitte nüanssides, vaid milleski põhimõttelises. Kas oskaksin üldistada?
Toon ära tsitaadi tema kommentaarist nullindate kirjandusarutelude kohta viimases Sirbis: "Kogu protsessile saaks kirja panna ka hoopis teistsuguse vaate, kus ei oleks luule puhul keskmes mitte oma tõesti naiivsete maailmavaluprobleemidega tegelev fs, vaid hoopis näiteks kogu eksperimentaalsemat kirjandust pöördumatult mõjutanud Kiwa. Kus aga on pikemad käsitlused näiteks Kiwa väga põhimõttelise ja murrangulise loomingu kohta? Miks ei ole Kiwa (kui kirjanik, aga ka kui organisaator) saanud aastaauhindu ja ordeneid?"

Just "dissidendid", vastumõtlejatena esinevad kriitikud (need, kes õhutavad ja esindavad mingeid alternatiivseid vaateid kirjandusele) on need, kes kipuvad meile alati, ühel või teisel viisil meelde tuletama, et kirjanduselu on olelusvõitlus – mis pole iseenesest halb.
Halb on see, et ühtegi Matsini kirjutist ei ole viimasel ajal saanud lugeda nii, et ei peaks süüd tundma… selle või tolle autori kiitmisega kaasneb tal tingimata etteheide mingile "instantsile", mingitele otsustajatele või teistele kriitikutele (lugejatel), kes pole enne teda, Matsinit suutnud seda autorit avastada, hinnata, esile tõsta, premeerida, märkamisest rääkimata…. (Mõni aeg varem kirjutas ka Berk Vaher pea eranditult samal süüdistaval viisil: iga tema silmis hea autori eelduseks oli see, et see oli teiste poolt piisavalt tunnustamata).
Matsin kurdab, et kus on pikad ja põhjalikud käsitlused Kiwast?
Mida v…u ta sinna Eesti Kirikusse ja Playboy’sse on nikerdanud, selle asemel, et ise Kiwast midagi põhjalikumat kirjutada (ja ma söön oma mütsi ära, et kui ta nüüd kirjutakski Kiwast, mis tal kardetavasti siiski väga õnnestunult välja ei kukuks, kaasneks sellega topeltannuses süüdistusi kõigi aadressil, kes seda mingil mõistetamatul põhjusel enne teda teinud ei ole – see on selline äraspidine (perversselt suure- ja ohvrimeelne) eneseimetlus: mul tuleb kõik teie lollide eest ise ära teha, minuta on kirjanduselu üks juhmakate ja äraostetavate hingede kohmitsemine pimedikus… ).

Hegeli on kirjutanud "kaunishingedest" ("Schöne Seele"), tema järel ka Lacan (muidugi ka paljud teised) – kaunishingede häda on lühidalt selles, et nad eitavad iseenda vastutust, enda haaratust sellesse, mis nende ümber toimub ja mida nad neurootiliselt (ohvrite ja impotentidena) kritiseerivad.
Võtan selle kokku kolmes asjakohases (st. Matsinisse jt-sse kaunishingedesse puutuvas) punktis:
1.
Tehakse etteheiteid kirjanduselu aadressil, aga kuidagi nii, et ise justkui paiknetakse mingil välisel (libidinaalsest ökonoomiast ja võimuvõitlusest puutumatul) positsioonil – ehk siis, ei tunta ennast ära maailmas, mille puudusi kirglikult kritiseeritakse.
2.
Kuigi esinetakse jõuliste (kategooriliste) avaldustega ja käitutakse mingi välise jõuna, esinetakse samas ometi… jõuetu ja impotentse pealtvaatajana (varjatult isegi ohvrina) – ehk siis ei tunta ennast ära selle (välise) maailma ühe osa või, õigemini, sellesinatse maailma sümboolsete suhete positiivse tingimusena (nii nagu näiteks ema, kes hädaldab, et tema on peres ainuke, kes kraamib ja koristab, on ise teiste korratuse positiivne tingimus ja ei loobuks tegelikult mingil tingimusel oma identiteedist, oma rollist kannatajana, oma ohvripositsioonist).
3.
Ei suudeta taibata, et esitatakse vastukäivaid, põhjendamata, isegi selgrootuid vaateid ja hinnanguid – ehk siis iseenda vaimne korratus projitseeritakse ümbritsevasse.

Hegeli järgi on kaunishingena käitumise ainsaks tulemuseks hullumeelsus (Hegel lähtus oma õest, kes lõpetas hullumajas, samuti Moliere’i "Misantroobi" Alceste’ist –paradigmaatilisest kaunishingest).
Mina siin esitakse järgmise tulemuse:
Ennast vastumõtlejaks kujutlev kaunishing lõpetab loogilisel viisil nii, et minetab arusaama heast kirjandusest ja õigustatud kriitikast – tõepoolest, heal kirjandusel on pistmist olemuslike, metafüüsiliste probleemidega, kuid see ei tähenda näiteks seda, et kiita tuleks neid kirjanikke, kelle loomingus on müstilised, metafüüsilised, spirituaalsed jne motiivid või probleemid esil mingil lapsikul, siililegi selgel viisil.
Kirjanduses on suurel hulgal nii pseudo-spirituaalsust kui ka pseudo-eksperimentaalsust – nn eksperimentaalne kirjandus võib tänapäeval olla lihtsalt teatav stiil, konventsioon (sürrealismi kitš: "rohelised ideed magavad raevukalt" jne ), millest võib sündida midagi huvitavat (mõjuvat) või midagi tüütavat. Aga on ka varjatud (implitsiitset) spirituaalsust ja varjatud eksperimentaalsust.
Kiwa ei ole minu jaoks andekas kirjutaja mitte "eksperimentaatorina", ei oska teda ka murranguliseks pidada (üks luuletajaid, keda võiks nullindatel teatud mõttes murranguliseks, noorema luule jaoks "teedrajavaks" pidada, on just nimelt Matsini poolt halvustatud fs – ja veel, mis siis, kui käiksin Matsini vaimus välja järgmise süüdistuse: miks need vaimuvaesed jobud, kes peavad fs-i sotsiaalkriitiliseks vms luuletajaks ei ole veel taibanud, et tegelikult tuleks temast põhjalikult kirjutada kui moodsast metafüüsilisest luuletajast – aga selle taipamiseks ei ole mõistagi kasu klammerdumisest Meyrinki-maailma).

Esitagem rohkem idiootlikke küsimusi

2010-11-19T17:19:00.048+02:00

E. Epneri vestlus üle-eelmises Sirbis (11.11.2010) kahe kunstikriitiku, õppejõu ja kuraatori M. Scotini ja A. Brinkmanisega – miski jäi kripeldama,
mingi ärritus, rahulolematus...

Kui noppida vastustest välja põhilised steitmendid (muu diliitida), on tulemuseks selline (ringlev) mantra: "... institutsioonid hoiavad tänases kunstimaailmas kõike kontrolli all... valitseb küll liberaalne suhtumine kunstiturgu, teiselt poolt püütakse tugevdada aga turvalisusideoloogiaid... majanduslikud eesmärgid ja kultuuriline tulemuslikkus on ühendatud... ja kodifitseeritakse ainult juba aktsepteeritut... uut ja täiesti "sõltumatut" ei aktsepteerita absoluutselt… oleme kogu aeg sunnitud muutma oma arusaama selle kohta, mis kunst on või võib olla, kuid kultuuris valitseb neoarhailine süsteem, mis soovib asja kontrolli all hoida... "
Mis siin häirida võiks? –
Ega ei leiagi nagu esmapilgul millestki kui küsitavast kinni hakata, v. a. ehk väide, et "oleme kogu aeg sunnitud muutma oma arusaama selle kohta, mis kunst on või võib olla…" – Kes meid selleks sunnib? Kus, mis "meediumide" kaudu see sundus toimib?
Küsida võiks ka nii: Kas institutsioonid peaksid samuti kogu aeg muutma või kohandama oma arusaamasid kunstist (kui "meie" oleme selleks väidetavalt mingite protsesside – ? – mõjul sunnitud)?
Kas see peaks toimuma mingi "avatuse" või muutuse kui sellise, muutumise kui iseväärtuse nimel?
Millele tuleks "avatud" olla?
Ja kus siis õigupoolest sünnib ja elutseb too uus ja "sõltumatu" ja pidevalt muutuv kunst, mida neoarhailised institutsioonid kunstina kodifitseerida ei taha…?
Kerge ärritusega võiks (juba) lugeda aga järgnevat mõtteavaldust: "Leksika, mis varem erines, on ühtlustunud ja kunstivälja sekkuvaid võõraid nähtusi ei ole enam võimalik otsekohe ära tunda" – Millal on suudetud uusi ja võõrad nähtusi kunstiväljal kohe ära tunda, kohe kunstina kodifitseerida? Millistel (ajaloolistel, ühiskondlikel) tingimustel? Kelle poolt mõtestatuna ja kellele või millele (mis "epohhilistele" muutustele näiteks) vastu tulles?
Ja millistest võõrastest kunstinähtustes jutt konkreetsemalt käib (ma saan aru, et sellised nähtused juba kusagil vohavad või vähemalt pulseerivad ootevalmilt).
Kõige enam ärritab mind (vist) ikkagi järgnev mõtteavaldus: "Kuigi "kunsti" ja "kunstniku" mõiste on muutunud, mõtleme neist ikka samamoodi nagu XIX sajandil. Neid vanamoodsaid mõisteid hoitakse elus, haagitakse need "autorsuse", "eraomandi" ja muude sääraste mõistete külge. Olulisim on aga kunsti sidumine "väärtusega". Kunstil peab alati olema justkui mingi väärtus – kas majanduslik, sümboolne, ideoloogiline või mõni muu. Kunstiteos läheb hinda siis, kui ta on miski, millest saab mingigi väärtuse välja imeda."
Mida on tahetud? –
Kunstniku ja kunsti või üldse kunstilise tegevuse mõtestamine (ehk siis selle mõtestamine, mis on kunst ja mis ei ole kunst) on aja jooksul ju tõepoolest muutunud, aga kas mainitud kategooriad peaksid üldse kaduma, kas neid ei peaks üldse "elus hoidma"?
Millega need siis asendada?
Või tuleks kunsti ja kunstniku mõistete tähendust veelgi enam nihestada, teisaldada, laiendada – mis suunas, kui palju ja põhimõtteliselt: miks?
Kas muuta need mõisted veelgi sumbuursemaks, hajuvamaks vms?
Ja mida tähendab kurtmine selle üle, et kunstilt eeldatakse (ikka veel) mingit väärtust?
Milline oleks kunst, millel puudub väärtus – nii esteetiline väärtus (mida loetelus miskipärast ei mainita) kui ka ideoloogiline või sümboolne, intellektuaalne, sentimentaalne jne väärtus?
Kas mingil objektil või tegevusel ei tohikski olla mingit suhteliselt eristuvat või hoomatavat väärtust? Ja kas seejuures ei tohiks olla ka mingit raami, keskkonda, esitluskohta vms, mis sellise väärtuse võimalikkust meile signaliseeriks, selle võimalikkusele vihjaks?
Eriti: kas objektil või tegevusel ei tohikski olla mitte mingeid seesuguseid väärtusi või tunnuseid, mis aitaksid neid eristada (väärtustavalt esile tõsta) teistest, mittekunstilistest objektidest ja tegevusest?
Mis hakkaks eristama kunsti argiobjektidest ja -tegevustest?
Kas kunsti ei peaks üldse hindama?
Või tuleks hinnata küll, aga kuidagi teisiti – mis alustel?
Kas meil tuleks loobuda neist väärtustest, mis on aegade algusest alates (ja tegelikult siiani) kunsti defineerinud – näiteks kultusväärtusest, esitlusväärtusest, ideoloogilisest või kogukondlikust väärtusest (iidses mõttes siis rituaalsest väärtustest)?
Mis oleksid siis üldse kunsti funktsioonid?

"Kes ei ole kodifitseeritud maailmas sees, seda ei aktsepteerita" – Jah, aga kuidas siis teisiti? Kust hakkab jooksma piir (kes sees, kes väljas) või polegi ideaalsel kunstiväljal enam piire vaja?
Kellele (mis teenete eest, mis hinnangute alusel) tuleks siis maksta?
Kõigile? Mitte kellelegi?
Kes seda kunsti siis vajaks? Kõik? Kes tahes?
Ükskõik kes?
Mida kunst peaks minuga (või mina kunstiga) tegema?
Miks mul (rahval, inimkonnal) seda kunsti vaja peaks olema?

"… kui ei tee oma kunsti teatud moodi või kui ei esitle teda teatud moodi, siis ei saa ka osa privileegidest, näiteks publikust, toetustest, näitustest jne…" – Kurb küll, aga kui mingit väärtust ei olegi nagu õige kunstist "välja imeda", siis millest ikkagi nood privileegid ja toetused?

Kas on nii, et idioot jõuab rohkem küsida, kui tark vastata?
Või on nii, et tark tahab rohkem teada, kui idioot jõuab küsitavusi õhku pilduda?

"Saime öösel...

2010-11-11T11:54:00.012+02:00

"... rongi peale. Ühes kohas nimega Honsa pidime teise vagunisse kolima. Nüüd sõitsime kaubavagunis. Aga me polnud veel kuigi palju edasi sõitnud, kui konduktor meid juba märkas ja rongilt maha pani. Olime kõik kõvasti purjus. Ühel mehel oli kaabu kadunud ja ta kõndis paljapäi."
("Kärgatav Kõu. Ühe indiaanlase autobiograafia" - minu sõrendus)
Lugedes võivad mõte ja kujutlus takerduda mõnikord ootamatult mõne esmapilgul tähtsusetu lause külge - just mingi pisike lauseke, detailike võib sus vallandada tervikliku kujutluspildi ja muuta teravalt tajutavaks kultuuriliste konventsioonide ajalisuse.
(Kes näeks katmata peaga mehes ka tänapäeval mäletamisväärset korratuse võrdkuju?)

"Club Estonia" by Marco Laimre

2010-11-04T09:09:00.004+02:00

AGA KUI SINU TÜTAR ARMUB KRISTLASESSE? (Erinevus rikastab)

2010-11-04T09:00:00.008+02:00

2010-11-04T08:55:00.008+02:00

Saatan on pisiasjades

Psühhiaatri pilguga 7 - totruste kordamisest

2010-10-28T09:06:00.009+03:00

"Sel eluperioodil on Gogoli puhul veider seegi, et ta võis mingeid sõnu või riime korrata mitu päeva järjest. Juba 1836. a. lasi ta endale Hamburgis õmmelda tikkriidest ülikonna ning tegi nelikvärsi:

Õnnelik oled,
said Hamburgis püksid.
Saatust sa tänad,
et elus sa püsid.*

See vemmalvärss ei saa olla mitte üksnes geniaalse kirjaniku, vaid ka lihtsureliku jaoks midagi erilist, Gogol aga korrutas seda terve nädala.
(…) Huvitav, et haiged ei korda häid luuletusi, fraase, millel on tõsine tähendus; ikka kuuleme kas väga rumalaid või tõsisema sisuta fraase." (V. Tšiž)

* Väänasin reaaluse (sõna-sõnalise) tõlke endale suupäraseks – umbes et midagi sellist võiksin ka ise idiootlikult kordama hakata. Sellest ka meetrumi teisenemine ja viimase rea suurem dramaatilisus võrreldes Gogoli värssidega.

Kaks levinud väärarvamust, mille taha ei tasuks pugeda

2010-10-26T18:14:00.020+03:00

1.
"Kui olen vahel puudust tundnud sellest, et mul ei ole ei kirjandusalast ega isegi mitte filoloogilist haridust, rääkimata teadmisi semiootikast, siis nüüd kaldun arvama, et teinekord tuleb see ka kasuks. Ei tea, kas ongi võimalik saada rahuldustunnet või lihtsalt mõnusat lugemiselamust raamatust, mille iga lauset sa oskad lahti harutada, näha selle taga mingeid seoseid maailmaklassika, ajaloo, filosoofia ja millega veel? Äkki on oht, et niimoodi kaob ära lihtne lugemise rõõm?" (Bukahoolik)

Ei ole ohtu!
Ka haritud inimesed oskavad raamatutest lihtsalt mõnu tunda!

2.
"Ausalt öeldes ei oska raamatust midagi kirjutada…. Proosa ilukõne, pealiskaudsele inimesele on see monotoonselt igav või ka tüütu, heal juhul akadeemiliselt mänguline. Aga maitse asi muidugi, ehk polnud tšakrad hetkel valmis selliseks proosapalanguks. Või tõesti on sopakirjanduse lugemine tuimendavalt mõjunud. Või nagu Mihkelson ütleb: lugemisoskuse lamendumine." (Loteriis V. Woolfi "Lainete" kohta)

Mitte lamendumine, vaid lamedus - kujutlus lugemisoskuse kunagisest mittelamedusest on illusioon.

Mõistulugu ühest mehest ja papagoist

2010-10-26T12:50:00.019+03:00

Mehele kingiti papagoi, kes võõristas kõike; ta ei olnud veel harjunud mehe juures elama.
Ükskord tuli mehel – ta oli sel hetkel lülitunud Universumis eksisteeriva info Ühisvälja – pähe hiilgav mõte pakkuda papagoile õunaseemneid (tagamõttega ahvatleda papagoi oma peo pealt sööma).
Ta pistis käe koos pooliku õunaga puuri ja jäi kannatlikult ootama.
Ja ühel hetkel sündiski väike ime (tegelikult oli mees selle hetke saabumist oma sisimas kuidagi ette näinud, ta tundis inimesi, kes teatud määral sarnanesid loomadele-lindudele, võiks öelda, et ta oli elukogenud mees – veel enamgi: ta oli seda hetke juba isegi ette nautinud ja mõnevõrra "sadistlikult" oli ta ette näinud ka tolle nii erineva, kuid siiski nii sarnase isendi hingelisi võitlusi, kõikumisi himu ja hirmu vahel, jah, ta oli ette näinud ka himu triumfi hirmu üle) – papagoi napsas tema peo pealt esimese seemne ja pages robinal puuri kaugemasse nurka…
Siis tuli ta jälle – ettevaatlikult, ettevaatlikult – ja napsas teise seemne jne.
Aja jooksul, palju kiiremini kui mees uskunud oli, harjuski papagoi mehe peo pealt õunaseemneid sööma; ta tegi seda nüüd kartmatult, alati ahnelt, küllastumatult.
Mehel oli hea meel, et ta oli papagoile tähtis (very important person) ja et papagoi usaldas teda nüüd piiritult – oli ju papagoi usaldanud oma elunatukese tema kätte!
(Mees teadis, et papagoid kiinduvad ainult ühte olendisse ja et selliseks number Üheks saabki tõenäoliselt just tema, Mees.)
Kõik oli, niisiis, väga lihtne – mees oli papagoi Isand, sest mehelt ja ainult mehelt sai papagoi õunaseemneid, mida ta miskipärast nii hullusti himustas...
Siin võiks olla ka lõpp.
Aga lugu jätkub.
Ühel päeval kui mees oli taas kontaktis Universumi Ühisväljaga, tuli talle pähe hiilgav mõte lülituda Üleilmsesse Võrgustikku ja uurida järele, miks papagoid nii meeletult õunaseemneid armastavad – ehk siis: mis on papagoide himu saladus (ja ühtlasi tema kui papagoide Isanda võimu saladus)?
Ja ta sai teada midagi äärmiselt huvitavat, nimelt seda, et õunaseemned on papagoidele mürk ja mõjuvad neile (suurtes kogustes) surmavalt.
See mees jäi nüüd mõttesse.
Ta mõtles, et alati, kui lind tema peo pealt oli söönud, oleks ta võinud talle öelda: "Söö, linnuke, söö, see on ju puhas surm!" (ja kuna see mees oli külalacanist, pudenes ta huulilt tsitaat Lacanilt: "Mange ton Dasein"… )
Kui see mees oli end varem tundnud papagoi Isandana, siis nüüd otsustas ta käituda JUMALANA…

Ah, et mis siis edasi sai?

Number Ühte mehest papagoi jaoks ei saanud ja mehel oli selle üle ainult hea meel (selgus, et papagoid on kiivad ja isekad linnud, ja et seda Ühte, kelle nad enda jaoks välja on valinud, kohtlevad nad loomulikult isikliku bitch’ina – kuna aga mees on väga kergesti ärrituv isane ja juhtumisi sattus ka papagoi olema väga kergesti ärrituv isane, ei olekski nende suhe toiminud: küsimus, kes on kelle bitch, oleks jäänud klaarimata).
Papagoi käsitab nüüd korterit küll enda omana (tegu on ääretult nahaalse linnuga), kuid ta tolereerib meest kui mingit… arusaamatut paratamatust (?).
Neil pole üksteisega eriti pistmist ja võiks öelda, et see ongi nende ideaalne suhe.
Ainult vahel harva lendab papagoi agressiivselt kisendades mehele pähe ja ainult vahel harva – umbes täpselt sama harva – annab mees papagoile paar õunaseemet…

(Usually Kakarikis are kept in aviaries, and rightly so. They are so hyperactive that they need a larger space for their size to maintain their physical and mental health. Their requirements are different from most pet parrots commonly kept. They need to fly and exercise often. Like their bodies, their minds also work very fast. They are not complex, but simple and direct. Consideration is not the word for them, but action is!)

Gogol ja Kafka

2010-10-25T14:01:00.016+03:00

Gogoli "Surnud hingedes" on üks üllatavalt "kafkalik" koht, ühe sellise seisundi kirjeldus, mida võiks kujundlikult pidada ka Kafka tegelaskujude seisundiks – viibimiseks mingi katkestuse, viivituse või millegi edasilükkumise seisundis.
Gogoli romaan on kelmiromaan, omamoodi ka eksituste komöödia: tõe ilmnemisel (s.t selle ilmnemisel, et sa ei ole see, kelleks sind on peetud) on sul targem kiiresti kaduda, põgeneda.
Kafkal on küll "skeem" teine ja komplitseeritum (metafüüsilisem): asi ei ole mitte niivõrd selles, et tõde (sinu kohta) võib paljastuda teistele, et sa võiksid nende silmis osutuda eksituseks; asi on selles, et tõde (sinust kui eksitusest) võiks paljastuda ka sulle endale – õigemini: et mingi taoline (sind kui eksitust, ühtlasi kui süüdlast paljastav) tõde võiks üldse olemas olla ja – siit ka tõeline ängistus – et taoline tõde ei pruugigi tõeliselt klaariks (või klaaritud) saada, et tõe klaarimine lükkub ikka ja jälle edasi.
Kuid nüüd tollest suurepärasest kohast Gogolil:
Tšitšikovi tegutsemine N. kubermangulinnas on üles keerutanud sedavõrd meelevaldseid ja mõistuvastaseid kuulujutte, et tal on kõige õigem sealt kaduda nii kiiresti kui võimalik.
Lahkumise eel selgub, et tema pärisorjadest teenrid (kes on "kärssninad", "lontrused", "igavesed lurjused") on jätnud hobuse rautamata, kalessi parandamata… (Gogoli teenrid, üldse lihtrahvas, talupojad, pärisorjad meenutavad kangesti noid Kafka eelolendeid, kes viibivad – Benjamini väljendit kasutades – justkui "eelmaailmas", mingis subjekti-eelses olemisseisundis).
Tekib viivitus, mille "vältel sai talle osaks õnn nautida neid mõnusaid hetki, mis on tuttavad igale reisimehele, kui kõik on juba kohvrisse pakitud ja toas vedeleb vaid nöörijuppe, paberitükke ja kõiksugu prahti, kui inimene ei ole teel ega ka senise kohaga seotud, näeb aknast möödavantsivad inimesi, kes arutavad oma asju ja mingis rumalas uudishimus tõstavad silmad, et, heitnud talle pilgu, jälle oma teed jätkata, mis veelgi rohkem süvendab vaese paigal seisva reisimehe halba tuju. Kõik, mis tema ümber on, kõik, mida ta näeb: niihästi vürtspood tema akende vastas kui ka vastasmajas elava vanaeide pea, mis õige lühikeste kaardinatega aknale ilmub – kõik on talle vastik; kuid ometi ei lähe ta akna juurest ära. Ta seisab, kord kõike enese ümber unustades, kord taas kuidagi nüristunult tähelepanu pöörates kõigele, mis tema ees liigub ja ei liigu, ning pigistab meelehärmist surnuks kärbse, kes sel ajal piriseb ja tema sõrme all vastu klaasi peksleb."
Sa "ei ole teel ega ka senise kohaga seotud" – see on õudne.
Palju parem (leevendust toovam) on olla teel ja mitte olla kohaga seotud, kui mitte olla teel ja mitte olla ka kohaga seotud.
Gogol, kes ennast mitte kusagil hästi (ja kohaga seotult) ei tundnud, armastaski kangesti – kinnismõtteliselt – reisida.
Katkend 21. aastase Gogoli kirjast: "… ei möödunud isegi mitte viit kuud Peterburis, kui ma astusin juba laevale, suutmata vastu seista tundele, mis oli mulle endalegi arusaamatu. Minu reisi kava ja eesmärk olid üsna segased." –
Psühhiaater Tšiži järgi oli too Gogoli sõit välismaale (13. aug. 1829) tema vaimuhaiguse esimene vaieldamatu tundemärk.

Üks väga intellektuaalne interluudium

2010-10-24T12:24:00.013+03:00

L: "Mul on välismaal üks tuttav, suur mõtleja, kes arvas, et K.-l ei ole õigus… Ma arvan ka nii… isiklik lapsepõlv ja totaalse režiimi kuriteod on kaks ise asja…"

K: "Aga mul on ka välismaal üks tuttav, kah suur mõtleja, ja tema arvas, et ikkagi minul, K.-l on õigus… lapsepõlv ei olnud nõukaajal nii hirmus nagu O. sellest kirjutab… “

See on lühike sisukokkuvõte kahe rahvusvaheliselt maineka intellektuaali Mihhail Lotmani ja Jaan Kaplinski poleemikast Sofi Oksase "Puhastuse" üle.
Kogu point on niisiis selles, et kirjandus võib esitada tegelikkusest (ajaloost) moonutatud, lihtsustatud pildi - või kas ikka võib?
Vaata siit ja siit.

Nimetamatu

2010-10-22T22:06:00.018+03:00

Walter Benjamin kirjutas 1934. a Kafka loomingu kahest tõlgendamisviisist, loomulikust ja üleloomulikust ehk siis psühhoanalüütilisest ja teoloogilisest tõlgendamisest kui kahest võimalusest Kafka loomingust "põhimõtteliselt mööda lugeda", olulisest mööda minna.
Aastal 2010 ei kahtle selles keegi – eriti kui mõelda neist tõlgendusviisidest kui (justkui vältimatult) shabloonsetest ja redutseerivatest.
1964. a kirjutas Susan Sontag Kafka tekstide psühhoanalüütilisest ja religioossest tõlgendamisest juba kui "massilisest vägistamisest" (kolmandaks vägistavaks tõlgendamisviisiks pidas ta Kafka tekstide lugemist "sotsiaalkriitiliste" allegooriatena).
Nagu ütlesin, igasugused lihtsustavad tõlgendusmallid on küündimatud ja out, seda on meile piisavalt pähe taotud.
Kuid kas sellise materdamise käigus ei ole oht silmist kaotada midagi olulist – mida? Kas mitte seda, et Kafka tõepoolest ongi mingis mõttes väga "psühhoanalüütiline" ja "teoloogiline" kirjanik – nii nagu hea kirjandus seda alati mingis mõttes (vältimatult) on?
Tuleks nüüd defineerida, mida ma mõtlen siin "psühhoanalüütilisuse" ja "teoloogilisuse" all, aga ma ei tee seda, ei oska – kõige lihtsam (mugavam) oleks vist näiteks öelda, et head kirjandusteosed (nagu ehedad muinasjutudki) lihtsalt mõjuvad meile "psühhoanalüütiliste" või "teoloogilistena"... õpetustena nimetamatust (nimetagem seda nii) või vähemalt võimalustena suhestuda nimetamatuga (ja ka tolles kolmandas, nn sotsiaalkriitilises mõõtmes tegeleb hea kirjandus alati nimetamatuga, näiteks mingite aimatavate "pimeduse jõududega" või kuidas seda siis iganes ka nimetada).
Tegelikult ei ajendanud mind selle üle niivõrd kohmakalt mõtisklema mitte soov polemiseerida Benjamini ja Sontagiga (või, hoidku jumal, targutada Kafka üle), ajendiks sai tegelikult muu, nimelt –
sattusin hiljuti sirvima ühe kirjaniku allahinnatud teoseid, teda eriti või vist peaaegu üldse mitte ei loeta ja ei arvustata ja seda võiks seletada näiteks sellega, et ta on "keskmise" lugeja jaoks liiga keeruline, raskestimõistetav, iseäralik vms.
Kuid ma küsisin endalt: miks ka mina, just mina teda ei loe?
Ja ma tulin mõttele, et asi on selles: tema tekstid on minu jaoks liiga "õhukesed" – kõigest (kirjanduslikkusest ja kohati lausa lummavast "tekstuaalsusest") hoolimata ei ole nad minu jaoks piisavalt "psühhoanalüütilised" ja "teoloogilised".
Lühidalt, ma ei taha öelda, et me peaksime häid kirjandusteoseid lugedes alluma kiusatusele tõlgendada neid psühhoanalüütiliselt ja teoloogiliselt (minus näiteks ei tekita hea kirjandus üleüldse mingit tõlgendamiskiusatust), aga me peaksime neid lugedes tajuma sellise kiusatuse võimalust või koguni hoomama selle põhjust - see ongi hea kirjanduse tunnusmärk.
(Veel: on tekste, mis võivad mingitel hoomatavatel põhjustel tekitada küll kiusatuse pidada neid "teoloogilisteks", kuid mis lõppkokkuvõttes sulguvad siiski "rahulolevalt" iseendisse, tekstuaalsusse, mõjudes ikkagi õhukeselt: literatuurselt.)

Miks ma enamasti ei taha teada, mida autoritel öelda on

2010-10-21T11:17:00.009+03:00

"…mulle tundub, et kui valmis filmile veel midagi lisada, läheb teos ise kaotsi. Filmi peab kaitsma. Ja film on autonoomne. See on suur töö, et film õigesti valmis teha ja valmis filmi ei tohi näperdada… Filmi kohta võib muudes allikates rääkida igasuguseid lugusid, kuid filmile endale kommentaar kaasa panna on minu arvates filmi rüvetamine." –
Nii on David Lynch põhjendanud, miks ta DVD-del välja antud filmidele ei lisa kunagi oma kommentaare, selgitusi filmi idee, tegemise jne kohta.

Viimasest OPi saatest jäi eredalt meelde H. Toompere lause oma uue komejantliku lavastuse kohta, mis justkui tahaks meid hoiatada rassismi (ja diskrimineerimise) kui pseudoprobleemi ülevõimendamise eest.
Ta ütles midagi, mis mind tõsiselt jahmatas:
"Elus on palju mõnusamaid asju kui südant vaevata suurte probleemide pärast".

Veel tollest õhtust

2010-10-17T14:11:00.020+03:00

4. oktoobril tegin siin juttu suhteliselt triviaalsel teemal –
rääkisin tundest, et ajas ja ruumis on inimesed erinevad või et nad mõjuvad eri kohtades (või eri aegadel) erinevalt.
Et need inimesed (seal või siis) justkui "kategoriseeruvad" teatava massi või hulgana kuidagi teisiti, mingitest teistest erinevalt.
See polegi nii triviaalne teema, kui küsimus on subjektiivsetes seletamatutes tajumustes, näiteks –
ma ei oska öelda, miks ma "võõrastan" inimesi Gonsiori tänaval, näiteks alates kaubamaja juurest, ja ei tunne end seal kunagi "koduselt" (uskudes, et seal ei tunne end keegi koduselt), aga mitte kunagi suhteliselt lähedal paikneval Narva maanteel.
Kuid see selleks.
Sotsiaalantropoloog Edmund Leachi raamatu lugemine aitas teadvustada piiri fenomeni – ja tõi mind uuesti nende uidude juurde: tõepoolest, kust, mis kohast või hetkest ikkagi algab üks teine, erinev koht (millest algab minu jaoks Gonsiori tänava ja seal liikuvate inimeste "võõrus" – mõnest konkreetsest visuaalsest markerist-märgistajast või minu lapsepõlvest: mäletan sealt kunagist Kalevi kommipoodi, pärast seda lõppes linn minu jaoks ära ja nii on see siiani… häirivalt ebameeldivast mälestusest: ei taha enam edasi minna, kingad pigistavad…?)
Leachi põhjal tuleks öelda, et piir ise ongi "kohatu", tava- või reeglipäratu, kahetine – mittekoht, "eikellegimaa".
Sama kehtib ka nii-öelda ajalise piiri, intervalli kohta, mis eristab kahte perioodi, kahte ajalist segmenti, tsükli algust/lõppu jne – ajaline piir on "ajatu", "eikellegiaeg".
Kirjeldasin oma kogemust pühapäevaõhtuses trollis teatud mõttes "tühjana", tühja ajana – nii nagu see kajastus trollisistujate nägudel; semiootilis-strukturaalselt ongi pühapäev, eriti selle õhtupoolik eksemplaarne vaheaeg, see on "ajatu" piir, mis eristab ühe (töö)nädala teisest.
Teatud mõttes paigutab iga ruumiline liikumine su mingisse vahealasse: rangelt võttes oled sa küll igal ajahetkel lokaliseeritav, sa võid esitada oma koordinaadid, ajutise asukoha marsruudil ("Tere, saabun varsti trolliga, olen veel siin Endlas, helistan kohe, kui kohal olen..."), kuid sa oled samas siiski ka ühes liigendamatu kestusega (katkestus)hetkes, sa oled "hüppes", üleminukuseisundi kontiinumis, transgressiooni protsessis.
Niisiis – pühapäeva õhtul trollis, üleminekulises aegruumis.
Ajalised ja ruumilised piirid on sageli pühad või tabule allutatud, samuti need piirid, mis eristavad sotsiaalseid staatusi (laps/täiskasvanu, mees/naine jne) ja kategooriaid (hea/halb, haige/terve); selliste piiride ületamised on sageli tseremoniaalsed, ritualiseeritud (sakraliseeritud või demoniseeritud) –
nii et isegi troll, mis sõidab pühapäeva õhtul Mustamäele, võib seetõttu oma sisemuses, kogemuslikus aegruumilises vahepealsuses mõjuda äkki kummaliselt sakraalse kohana, kuid miks mitte ka deemonlikuna (troll täis eikellegiajas ja -kohas viibivaid piir-olendeid: ingleid, tsombisid – meie formaalne paiknemine struktuuris kingib meile sellise "sisu", näivuse).

Kirjandusteaduse talumatu kergus

2010-10-14T15:26:00.019+03:00

Sirvisin eile ühes raamatupoes viimast Keelt ja Kirjandust, panin käest, läksin, pöörasin ringi, tulin tagasi ja sirvisin avaartiklit uuesti – kas sain ikka õigesti aru, ega silmad ei petnud…
Mehis Heinsaarest oli kirjutatud kui transgressiivsest, üleastuvast, surmani või surma piiril kirjutavast ja koguni skisoidsest kirjanikust (taustal olid Foucault’, Bataille’, Blanchot’, Deleuze’i jt vastavad kirjandusfilosoofilised käsitlused).
Millest mu hingeline segadus? –

Isikliku lugemiskogemuse, õigemini, kogu oma kirjandusliku kompetentsi põhjal olen harjunud Heinsaarest mõtlema kui "turvalisest", isegi kui ühest kõige turvalisemast prosaistist Eesti kirjanduses (ainus asi, mida Heinsaarele ääri-veeri ette on osatud heita on lihtsameelsus, lapsikus – või ma eksin?).
Heinsaare "Ilus Armin", mis tolles artiklis oli mingit laadi näiteks "üleastumisest", on minu jaoks näide "kunstlikust" kirjandusest: kui see lugu mulle kuidagi vastu hakkas, siis just oma kunstlikkuses, ehk ka teatavas edevas, kuid siiski igas mõttes naiivses "irriteerivuses", kuid kindlasti mitte seetõttu, et fiktsionaalses maailmas midagi "koletut" sündis, naine mehe ära sõi vms (kas üldiselt ei tulekski toda "surma" või surma-poole-olekut foucault' likus mõttes otsida pigem lausumisest, mitte lausungi sisust?).
Ma ei oska ka Sauterit, keda muuhulgas samuti näiteks toodi, liigitada mingiks eriliselt transgressiivseks kirjanikuks jne, jne.
Midagi oli põhimõtteliselt nihkes, juba lähtealuselt – minu lugemiskogemuse ja kompetentsi seisukohalt muidugi.
Aga, noh, lõppude lõpuks võib ju ka Tove Janssoni Muumitrolli lugudest leida hea tahtmise korral midagi, mida nimetada skisovooluks või surmakogemuse kajastuseks vms.
Pildi allikas siit.

Näod: eile, pühapäeva hilisõhtul

2010-10-04T16:07:00.024+03:00

On neid, kes linnajagudes uidates vaatlevad ja oskavad tähele panna arhitektuurilisi erinevusi ja kihistusi, sellest lähtudes aistida ka mingit koha vaimu, genius loci’t.
Aga inimesed? Laias laastus siis linnaosa, aga miks mitte ka kvartali või tänava inimesed – kas pole ka nemad mingi oma vaimuga…?
Või tuleks nad – nende iseäralik vaim (või pigem olek?) – lugeda osaks koha vaimust, üldisest atmosfäärist?
On see eri tegurite (sotsiaalsete, kultuuriliste, majanduslike, rahvuslike) koosmõjusid haarav täheldamine: sellel tänaval või selle linnaosa bussipeatustes (vm) on nad, inimesed kuidagi teisiti, teise olekuga – et nad on kuidagi teises meeleolus, liiguvad kuidagi teises rütmis, seisavad kuidagi teistes poosides… ja see ei ole tajutav (ettekujutatav) mitte üksikute "isendite" tasandil, vaid mingi keskmise põhjal, mingi piisava hulga ja korduva "mustri" korral.
Kindlasti on taolistes tajumustes ka spekulatiivsust, mingit kujuteldavat osa, midagi peent ja hämarat ühtaegu ja eks triviaalsustki (- sattudes teisele maale, teise kultuuri või lihtsalt linnast maale või vanalinnast Koplisse (jne) on sellise tajud ju tavalised, aga ikkagi...).
Jah, kindlasti on ikkagi kohal, nagu ka massil see otsustav (määrav) mõju – ma võin olla mõnes teises kohas, teisel tänaval, teises linnajaos küll võõrkeha, juhuslik külaline, kuid siiski sulada "massi", ühtsesse mustrisse, saada märkamatult osaks selle vaimust, rütmist ja meeleolust.
Sellised tajumuslikud eristamised paistavad siis eeldavat ka mingi oma "paiga" tunnetamist, isiklikku kuuluvustunnet mingisse kohta, tänavale, linnaossa, mis on nii-ölda null-astmeks, millekski omaks, harjumuslikuks ehk – nende tajumuste eelduseks on mingi üllatav võõrusekogemus: sa pead olema sattunud kõrvale oma harjumuspäraselt orbiidilt – teise linnaossa, mingile uuele tänavale… ja sul peab olema aega neid, sealseid inimesi, nende nägusid (kõrvalt) jälgida… nagu minul eile, pühapäeva hilisõhtul, trollis, mis sõitis Mustamäele.
Mulle tundus, et ainult pühapäeva hilisõhtul on inimesed selliste nägudega – mitte "tühjad", vaid kuidagi rahunenud, justkui rahu leidnud nii oma suurtest eluplaanidest kui ka väikestest igapäevastest soovidest, sest sel vahe- ja rahuajal, pärast kõike (lõppenud nädalat) ja enne kõike (uut nädalat) on kõik (juba) olnud ja kõik (alles) ees; või: kõik, mis olla sai, see oli; ja kõik, mis tulla saab, see tuleb – ja ainult need inimesed, kes sõidavad Mustamäele.

Prozaci asemel!

2010-09-21T20:22:00.003+03:00

Prozaci asemel kliki SIIA!

Psühhiaatri pilguga 6 – vanamehelikest ihadest

2010-09-21T14:12:00.004+03:00

"Lõpuks tuleb tundeelu märkimisväärse nõrgenemise ja üldise hingeelu progresseeruva lagunemisega seletada ka geniaalse satiiriku imetabast kosjaskäiku (…). Varem ei oleks Gogol söandanud minna kosja noorele neiule, kuna ta teadis, et ei vaja naist, vaid õpilast ja põetajat; teise inimese elu ära rikkuda on ikka väga julm. Kui Vjelgorskaja olekski Gogoli ettepaneku vastu võtnud, siis oleks tema saatus olnud väga kurb."

"(…) tõepoolest, niisugune haiglane ebasiiras tundepuhang võib vahel tabada laguneva hingeeluga vanureid; paraku juhtus nõnda ka geniaalse satiirikuga. Kes poleks kuulnud muldvanade raukade imekspandavatest abiellumistest; kustuva kire haiguslik puhang paiskab niisugused haiged kõige räpasemate kasuahnete naisterahvaste embusse."

Psühhiaatri pilguga 5 – lömitamisest ja truualamlikkusest

2010-09-21T13:31:00.009+03:00

"Tingimata tuleb peatuda sellel hämmastaval tõsiasjal, et tugevat suurusluulu põdevad haiged paranoikud on "kõrgemate ülemuste" suhtes väga aupaklikud; see kummaline iseloomujoon on moraaliteadlase ja sotsioloogi jaoks äärmiselt huvitav. (…)

Mul ei lähe iial meelest, kuidas ennast suurvürstiks pidav haige koogutas aupaklikult haigla koridoris kõndiva politseimeistri ees. Tõepoolest, protsessimishimulised paranoikud esitavad harvaesineva järjekindluse ja söakusega kaebekirju "kõrgematele ülemustele", aga just nende ülemäärane aupaklikkus "kõrgemate ülemuste" suhtes tõestabki seda, et nad on haiged; nad on kindlad, et "kõrgemad ülemused" on ülitargad, ääretult õiglased, ning sellepärast esitavad nad kaebusi kohtupalatile ja Senatile."

"Ma ei hakka arutlema selle üle, miks pidas Gogol sõna "liberaal" enda jaoks solvavaks, miks eelistas ta kroonulikku riigitruudust.(…) vaimuhaiged suhtuvad alati suure poolehoiuga kaasaegsetesse, valitsevatesse ideedesse. Seda olen ma pidevalt kogenud oma tegevuse vältel Peterburis ja Tartus; (…) nagu seal, nii on haigete vaated ka siin äärmiselt šabloonsed, sirgejoonelised (…).

Lõpuks on Gogoli vaadete mõistmiseks väga oluline silmas pidada, et ta ei armastanud õppida, ehkki sel juhul jääb selgusetuks, miks kujunesid Gogolil niisugused truualamlikud vaated; väheõppinud jagavad tihti radikaalseid ja koguni anarhistlikke ideid."

"(...) vaimuhaiguste olemust valesti mõistes kahtles ta [Belinski] Gogoli haiguses (...). Belinski ei teadnud, et vaimuhaigused kestavad aastaid, et vaimuhaiged oskavad kirjutada sidusalt ja läbimõeldult, et nad on võimude suhtes väga aupaklikud."

Kellegi järjehoidja

2010-09-19T17:31:00.018+03:00

Kellegi teise (topelt)iha ja selle iha mõistatus.
Mitteminasus.

Aga tegelikult,
milline õnn saata oma elu mööda vahipostil tukkudes, keset olematut, ainult kujuteldavat, nimetamatut või juba ammu kaotatud lahingut (sellest kaotusest midagi teadmata) – ja täita ikka oma kohust…

Hoida ikka veel järge – kellele, milleks?
Rumal küsimus! Kõigile, kel sellega midagi pistmist võiks olla: see on siin, see (mingi) koht…

Kannatust!
On nii palju võimalikke maailmu ja aega on küll…

Ja – ahhh – milline peen peidukoht vedamaks ninapidi oma ettemääratud saatust…

Fr. Tuglase "Rahutu rada" (alapealkirjaga "Elu- ja kirjandusloolist") anti välja 1973, ei olnud seda varem lugenud, ka sirvinud mitte, laenutasin selle hiljuti TÜ Akadeemilisest raamatukogust (Rävala pst 10) – aga neid komme olen lapsepõlves kindlasti söönud, ei mäleta küll hästi, olid sellised ümmargused, moos sees, odavat sorti, nii-öelda vähenõudlikule maitsele, ilmselt müüdi lahtiselt (paberil nimetus puudub, pakun, et mingid "Marja" näiteks…).

Sentimendid, nostalgia… ei, mitte seda.

W. Benjamin on kirjutanud asjade "aura" kadumisest (mehhaanilise reprodutseerimise tulemusel) – aga kuidas saab millestki, mis on algusest peale, juba olemuselt massiline, näotu ja nimetu, põhimõtteliselt prügi, tarbimise hädapärane eeldus ja tühine, kõrvaldamisele kuuluv jääknähe,

kuidas saab millestki sellisest nagu üks KOMMIPABER midagi enamat kui ta ise on… kuidas ta hakkab sind kõnetama… vestes sulle (ka) sinust, näiteks su juhmist, justkui poolunes mööda saadetud lapsepõlvest.
Ja su praegusest rahutusest.

Psühhiaatri pilguga 4 - hoolimatusest

2010-09-18T15:10:00.010+03:00

Psühhiaater V. Tšiž ükskõiksusest ja hoolimatusest:

"Psühhiaatria-alase tegevuse alguses panin ma väga imeks, et vaimuhaiged on oma naabrite kannatuste suhtes täiesti ükskõiksed. Kliinikutes ja haiglates nägin ma sageli, et raskesti haiged, kes põdesid näiteks tiisikust või vähki, suhtusid osavõtlikult oma naabrite kannatustesse (…).

Vaimuhaiglates midagi niisugust ei ole; maniakid tantsivad ja laulavad surija kõrval, melanhoolikud on oma kurbusest niivõrd haaratud, et nad ei märka naabri kannatusi, paranoikud ei pööra oma saatusekaaslaste kannatustele mingit tähelepanu. Haige surm ei huvita üldse kedagi. (…) Varem ma imestasin, missuguse südametusega suhtuvad neurasteenikud ümbritsevatesse inimestesse, kuidas nad ei pööra tähelepanu oma lähedaste soovidele."

"Pole midagi imekspandavat selles, et haigele Gogolile ei läinud pärisorjade olukord Venemaal üldsegi korda ja ta soovitas mõisnikul neid "pesemata lõustu" sõimata."

Psühhiaatri pilguga 3 - söömarlusest

2010-09-16T14:56:00.010+03:00

Psühhiaater V. Tšiž söömarlusest:

"Gogolil oli hea söögiisu; niisugune söömarlus esineb mõnedel vaimuhaigetel; meile ei ole teada selle sümptomi päritolu, kuid on teada, et mõnedel hüpohondrikutel on imekspandav söögiisu.
(...) haige ei saa kõhtu täis, ülemäärase söömise järel tunneb ta ennast ebameeldivalt; võib-olla on selline aplus tingitud kõrgema vaimse tegevuse nõrgenemisest või siis nüristumisest; on üldteada, et rumalad inimesed söövad liiga palju lihtsalt igavusest, tegevusetusest."

Nii palju inimesi

2010-09-13T13:02:00.026+03:00

Ma ei väsi ikka veel imestamast, kui palju on linnas inimesi.
Minu tööruumi aknast, eriti rõdult avaneb suurepärane vaade hoovipealsele majale – see on 4-korruseline, keskel üks sissepääs, kummalgi pool 4 x 2 akent, kokku peaks seal olema 4 x 4 ehk 16 korterit.
Ma ei tea, mitut püsielanikku see maja mahutada võiks, aga kindlasti mitte eriti palju (40-60 maks), tegu on väga heas asukohas elavate suhteliselt heal järjel inimestega, mingeid tohutuid (vana)vanematest ja (laste)lastest koosnevaid "horde" see maja ei kätke.
Kahe aasta jooksul olen iga päev rõdult jälginud minejaid ja tulejaid, võiks arvata, et nad on mulle juba pähe kulunud või vähemalt kuidagi tuttavad, aga ei – kõik on alati nagu uued, näen neid kõiki nagu esimest korda, tekib illusioon erilisest mahutavusest ja rotatsioonist.
Vahel teadvustan seda ja imestan selle paljususe üle – see on puhas linlik kogemus. Kannan vist endas maapoisi, väikelinnas kasvanu hämmingut.
Mäletan, kuidas lapsepõlves jalgsiteekonnal vanaisa tallu (üle väljade ja läbi metsade) nägin vahel mõnd teelt paistva talu inemist väraval vahtimas – kaugelt, et kes sii seal läheb: iga mööduja oli erakordne, mööduja fikseeriti, mööduja äratas tundeid ja pani arutlema ( "Tiia’ õi, kes nu ummava…").
Ühe hea tuttava sõnul reetvat ma oma päritolu sellega, et vahin linnas inimesi, vaatan neid näkku – inimeste vaatamine, eriti silmsideme tekitamine linnatänavatel on mõistagi ohtlik, aga ka lihtsalt kohatu, sündsusetu, kuidagi märgiline ("Mida sa tahad…, mis sul viga on?"), kas siis väljakutsuv või pealetükkiv või midagi sinnakanti (on ainult üks klass isikuid, keda see Tallinnas üldiselt ei näi häirivat – slaavi verd noorikud, tundus, et Saksamaal ka noored türklannad).
Teadvustasin oma süüdimatu kombe inimestele näkku vahtida juba väikemehena, u 7-8-aastaselt ja siiani piinlikkust tekitaval viisil – üks pehmelt öeldes prullakas ja labaselt mõjuv noor naisterahvas tabas mu intensiivse püsipilgu (ilmselt mitte esimest korda, olin tast varemgi kooliteel möödunud) ja käratas: "Mis sa poiskene vahid, tahad vastu KAUSSI saada või!?" –
Ma ei olnud kunagi kuulnud, et nii öeldakse (vastu "kaussi"), ei ole ka hiljem kuulnud, aga see on mul eluks ajaks põletavalt meeles.
Kui vaatad inimest silma, pead teda ka teretama.

Tsitaate Levilt

2010-09-09T13:36:00.018+03:00

"…tal on üsna lahke nägu nagu inimesel, kes ei tunne nälga."

"Veendumus, et elul on olemas eesmärk, on juurdunud kõigisse inimkeha kudedesse, ta kuulub inimeseksolemise juurde. Vabad inimesed annavad sellele eesmärgile mitmeid nimesid ja arutlevad ning vaidlevad palju selle üle, kuid meie jaoks on küsimus lihtsam.
Täna ja siin on meie eesmärgiks elada kevadeni."

"Siin Ka-Be's, kus on suhteliselt rahulik, oleme jõudnud äratundmisele, et meie isiksus on habras, palju ohustatum kui meie elu..."

(Tuli pähe, et need lõigud võiksid vabalt olla kirja pandud ka tänases Eestis, kuigi pärinevad Primo Levi mälestustest - Auschwitz 1944)

Jeesus müügiks

2010-09-09T13:03:00.007+03:00

On August Friday the 13th, 1993 the slogan ‘gsus is coming’ announced the arrival of their shop: the “heavens playground”. Besides a point of sale for existing brands, the shop was used as a lab for their own label: gsus.The name attracted people’s attention from the start. Besides being a very characteristic guitar chord, the name gsus symbolizes individuality and an always-positive view on fashion, ‘fashion soaked in humor’. Much more than a religious interpretation, the company likes to give the name a more controversial touch and uses a considerable pinch of self mockery, ‘gsus sucks’.

Mäss müügiks

2010-09-07T12:50:00.002+03:00

Psühhiaatri pilguga 2 - sobivusest

2010-09-01T12:26:00.011+03:00

Psühhiaater V. Tšiž sellest, kes kellega sobib:

"Vaesus, eriti vaimuvaesus, lähendab ja ühendab kõige erinevamate ühiskonnakihtide esindajaid. (…) napi aruga aristokraat ei pea enda jaoks sugugi koormavaks nõrgamõistuslike mustatööliste seltskonda.

(…) nõrgamõistuslikud saavad üheskoos suurepäraselt hakkama, ükskõik mis ühiskonnaklassi nad ka ei kuuluks."

"Juba Shakespeare märkis, et psühhopaadid armuvad psühhopaatidesse - Hamlet ja Ophelia, Macbeth ja leedi Macbeth. Charcot kinnitas, et neuropaadid armuvad neuropaatidesse. Olen korduvalt kogenud, et Charcot'l on õigus."

Psühhiaatri pilguga 1

2010-09-01T09:35:00.024+03:00

Alustan siin blogis uut rubriiki, mis põhineb värskelt "Eesti mõtteloo" sarjas ilmunud Vladimir Tšiži kirjutistel (rõhutan, et tegu on meelelahutusliku, mitte psühhiaatrilise või kirjanduskriitilise vms blogiga – seda tuleks siis tsitaate lugedes kindlasti silmas pidada).

1. septembri puhul valisin Tšiži mõttepärandist järgmisi pärleid:

"Kogenud pedagoogid teavad, et nõrkade, haiglaste laste vaimsete võimete varane areng ennustab neile sageli kurba tulevikku."

"Vaimuhaiguste ilmnemisel kinnitavad sugulased ja tuttavad, et noormees haigestus just vaimse pingutuse tagajärjel, nad ei suuda mõista, et noormees pingutaski just seepärast, et oma haiglase oleku, ebanormaalsuse tõttu ei tahtnud ta mängida ja logelda nagu tema normaalsed eakaaslased."

"Nagu nägime, jätavad degenerandid enamasti oma haridustee pooleli, kuid vaimuhaiguse eelsoodumusega lapsed õpivad sageli hästi; paljud esmased vaimuhaiged on õppinud väga hästi."

Kiri Mati Undile

2010-08-24T16:11:00.027+03:00

Mind kummitab see kiri Mati Undile, mis oli mitmeid päevi meie trepikoja teadetahvli serval.
Kiri oli aastast 2001 või 2004, täpselt ei mäleta, igatahes aastaid tagasi saadetud. Ilmselt kirjakandja eksituse või vale aadressi tõttu – jah, aadress oli seal vist puudulik – oli see kiri sattunud mõnele meie trepikoja postkastile (Unt elas tegelikult kõrvalpüstakus), libisenud aga postkasti ja seina vahel, sinna kiilutult aastaid oodanud, sel juulil remondi käigus, kui postkastid uutega asendati, sealt aga esile tulnud ja kellegi poolt siis aupaklikult stendi servale asetatud.
Seal ta siis seisis mitu päeva – iga kord tulles või minnes seisatasin ja silmitsesin segaste (ebausklike) tunnetega. Oli see saadetud Undile tema elu ajal või hiljem? Vist ikka elu ajal, aga kujutlesin miskipärast, et hiljem (postuumselt).
Võtta see ära? Mida sellega teha? – Toimetada Lii Undile, kes elab kusagil kaugel Indias?!
Ühel päeval oli see kiri kadunud – ei tea, kuhu? Aga see kuidagi rahustas mind, tundsin nagu mingit kergendust.
Kes söandaks avada võõra kirja, kirja, mille adressaat on teispoolsuses?
Ma arvan, et see ei olnudki kiri, see oli nagu mingi kaart või kutse, see oli välismaalt – nii palju tegin välise vaatluse teel kindlaks.
Nüüd tuli pähe, et oleksin võinud selle kirja viia Tartusse Eesti Kirjandusmuuseumi, Janika Kronbergi kätte isiklikult, see oleks seal vormistatud säilikuks (ma olen ise seal seda tööd teinud).
Mitte midagi ei tohiks jääda "kohatult" ripakile siin- ja sealpoolsuse vahele. Undi arhiivis oleks siis tulevastele põlvedele üks kummaline säilik – avamata kiri Mati Undile.

Pilte suvest 11

2010-08-16T17:35:00.004+03:00

Pilte suvest 10

2010-08-16T16:38:00.004+03:00

Pilte suvest 9

2010-08-16T16:10:00.003+03:00

Pilte suvest 8

2010-08-16T15:04:00.002+03:00

Pilte suvest 7

2010-08-16T14:38:00.013+03:00